Artiklid
Eluea pikenemine, riigieelarvete pingeline seis, rahvastiku vananemine – kõik need praegusaja tõsiasjad sunnivad paljusid Euroopa Liidu liikmesmaid pensioniiga tõstma.
Rahvale see ei meeldi, sest vana Euroopa heaoluühiskonnad on praeguste tavadega harjunud. Kui Eestis tekitab pensioniea tõstmise jutt vaid nurinat, siis Lõuna-Euroopas näitavad massid ametiühingute juhtimisel miljonite kaupa oma rahulolematust protestimarssidel.
Nii on Prantsusmaa kava vastu kergitada penisonile mineku iga kahe aasta võrra, 62 aastani kaasa toonud mitme aastakümne suurimad meeleavaldused. Kuigi plaanitav iga jääks ikkagi naabritest madalamaks, avaldas teisipäeval ametiühingute andmetel valitsuse majanduspoliitika vastu meelt kolm ja pool miljonit inimest.
Väidetavalt on Prantsusmaa lääneosas hakatud paaniliselt bensiini kokku ostma, kuna riigi 11 naftarafineerimistehasest on streigiga kaasa läinud kümme. Peaminister François Fillon kinnitas, et valitsus viib reformid lõpule ning rohkem järeleandmisi ei tehta. Ilma reformita kasvaks riigi pensionisüsteemi aastane puudujääk 2018. aastaks 42 miljardi euroni.
Briti majandusleht Financial Times kirjutab, et ka ametiühingute juhid on tunnistanud, et käesoleva nädala aktsioonid – laupäevaks on plaanitud uusi massimiitinguid – on ilmselt nende viimane võimalus valitsust taganema sundida.
Prantsusmaa ei ole oma plaanidega üksi. Erinevaid kavu vaadates oleks enim põhjust protesteerida ja streikida Suurbritannia tulevastel naispensionäridel, kes saavad praegu väljateenitud vanaduspuhkust nautima hakata 60-aastaselt.
David Cameroni valitsuse kavade järgi peaksid nad edaspidi ootama kaheksa aastat kauem. Ka mehed saaksid brittide kava kohaselt vanaduspuhkusele 68-aastaselt ehk kolm aastat praegusest hiljem. Prantslastega võrreldes oleks vahe kuus aastat.
Vaatamata rahulolematusele mitmes riigis näitavad uuringutulemused, et inimesed ei soovi sugugi pensionile minekuga kiirustada. Suvel Financial Timesis avaldatud uuringu kohaselt soovis 68 protsenti üle 55-aastastest tavapärasest pensionile mineku east kauem töötada.
Kaja Koovit
Kuna järgmise aasta juulis lõpeb euroraha tööturuteenuste osutamiseks, kavatseb riik hakata neid rahastama töötuskindlustushüvitisteks mõeldud rahast.
Vastav eelnõu tuli mõnele tööturu poolele nagu välk selgest taevast. «Sotsiaalministeerium tegi eelnõu salaja ega küsinud meie arvamust isegi enne selle valitsusse viimist,» oli ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga nördinud.
Eelnõu ei saadetud ametiühingutele kooskõlastamiseks, sest selle vastuvõtmisega läks kiireks, kuna see oli seotud riigieelarve seaduse eelnõuga, väitis sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna peaspetsialist Õie Jõgiste seepeale.
Asutatakse sihtkapital
Eelnõu algatamise tingis tõsiasi, et prognoosi kohaselt saab Euroopa sotsiaalfondist Eestile aastateks 2007–2013 eraldatud raha tuleva aasta juulis otsa. Peamiselt just sotsiaalfondi raha kasutatakse aga praegu Eestis tööturuteenuste rahastamiseks.
Valitsuse plaanitav väljapääs olukorrast on asutada tööturuteenuste ja -toetuste sihtkapital. Raha sihtkapitali tuleb põhiosas töötuskindlusmaksetest kogunevatest fondidest ning osalt ka riigieelarvest.
2011. aasta algul, kui sihtkapital eelnõu kohaselt asutatakse, eraldatakse sinna esialgu 112 miljonit töötuskindlustusfondidest ja 66 miljonit riigieelarvest. Hiljem otsustab valitsus töötuskindlustusfondidest sihtkapitali eraldatavad summad igal aastal eraldi.
Lisaks paneb valitsus tööhõiveprogrammiga paika, milliseid teenuseid ja mis ulatuses sihtkapitalist rahastada saab. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on töötuskindlustusfondides lähiaastatel sihtkapitali rahastamiseks piisavalt raha.
Tööandjate keskliit on eelnõuga üldiselt rahul. «Töötukassa teenuseid oleks loogiline rahastada n-ö kindlustusvõtjate maksetest,» lausus keskliidu juhataja Tarmo Kriis. «Praegu käib riiklik finantseerimine põhiliselt ELi struktuurifondidest ning nende tingimused on võrdlemisi jäigad ja ebamugavad. Probleem on ka selles, et ei tea, kui suureks need summad tulevikus jäävad.»
Kriisi sõnul peaks aga tööhõiveprogrammi lahti kirjutama töötukassa. Eelnõus on kirjas, et töötukassa nõukogu saab vaid programmi ettevalmistamisel esitada sotsiaalministrile oma arvamuse.
Ka ametiühingute keskliit on mures, et valitsus saab muudatusega liiga suure otsustusõiguse töötukassa raha üle. Harri Taliga meelest langeb liiga suur tööturumeetmete rahastamise koormus lihtsatele töötajatele, kuna nemad maksavad töötuskindlustusmaksu tööandjatest rohkem.
«Siin on mitu ettepanekut,» ütles Taliga. «Moodustada spetsiaalne töötute koolitusfond, kuhu tuleks raha ka ettevõtetelt, näiteks kasumimaksust, mida praegu Eestis üldse pole. Teine võimalus on kehtestada ettevõtte tulumaks.»
Selle asemel et töötuskindlustusfondidest tööturuteenuseid rahastada, tuleks Taliga meelest pigem alandada töötuskindlustusmakse määra.
«Kui see raha, mida põhjendamatult kõrge töötuskindlustusmaksena töötukassasse kogutakse, oleks töötajatel käes, siis oleks meie majanduse seis parem,» arvas Taliga. «Inimesed, kes teenivad keskmise palga või alla selle – nad ei kogu raha ju sukasäärde, vaid tarbivad selle majanduses ära,» põhjendas ta.
Ka Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets ei pidanud eelnõu mõistlikuks. «Minu jaoks on tegemist puhtalt juristide tekitatud seaduseelnõuga, ma ei näinud seletuskirjas ühtegi asjalikku majanduslikku või kitsamalt tööpoliitilist argumenti sellise fondi loomiseks,» lausus Eamets.
Tema hinnangul piisanuks paarist muudatusest tööturuteenuste seaduses. «Piisanud oleks paarist lausest,» märkis Eamets. «Olukord on ju selline, et täna rahastatakse meetmeid ELi rahadest ja töötukassa vahendistest. Kui ELi raha ära kukub, siis oleks olnud mõistlik tööturu teenuste seaduses laiendada nende meetmete ja teenuste ringi, mida töötukassa finantseerib. Ja kõik, rohkem poleks vaja olnudki.»
«Nüüd tekitame juurde veel ühe eraldi rahakoti ning kombineerimine ja ristkasutamine, mis võimaldaks niigi nappide võimaluste tingimustes raha optimaalselt kasutada, väheneb veelgi,» tõdes Eamets.
Erinevad arvamused
Eile eelnõu arutanud riigikogu rahanduskomisjon saatis selle täiskogusse esimesele lugemisele. Kõik komisjoni liikmed eelnõu aga ei toetanud.
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestori arvates tuleks tööturuteenuseid rahastada riigieelarvest ning kui seal raha napib, siis tõsta teatud makse. «Tuleb mõelda kapitali ja omanikuks olemise maksustamise peale, mida Eesti praegu ei tee ja mida teised riigid teevad,» lausus Nestor.
Rahanduskomisjoni esimees, reformierakondlane Taavi Rõivas leidis aga, et tööturuteenuste rahastamiseks ei tohi maksutõusudega Eesti majanduskliimat pärssida.
«Komisjoni laual on see [eelnõu] praegu sisuliselt ainus variant. Täna ühtki tõsist alternativi, kust seda [tööturuteenuseid] rahastada, ei ole,» kinnitas Rõivas. «Kõik jutud uute maksude kehtestamisest ei ole minu jaoks selles kontekstis tõsiseltvõetavad.»
Laura Raus
Ametiühingute Keskliit peab võimalikuks tööturukoolituse osalist rahastamist töötuskindlustusvahenditest juhul, kui tööhõive aktiivmeetmete eelarve üle otsustamine jääb täielikult Eesti Töötukassa nõukogu pädevusse, laiendatakse töötuskindlustusmakse tasujate ringi ning muudetakse töötajatele ja tööandjatele kehtestatud maksemäärasid.
Ametiühingute Keskliidu esimehe Harri Taliga hinnangul ei ole kuidagi õigustatud valitsuse soov hakata otsustama ühepoolselt tööturukoolituste mahu üle. “Kui koolitusrahad tulevad töötukassast, peab nende täpsem jaotus ja kasutamise otsustamine jääma samuti töötukassa nõukogu ainuõiguseks,” ütles ta.
Ametiühingute hinnangul tuleb juhul, kui töötukassa vahendeid hakatakse kasutama koolituse otstarbel, laiendada töötuskindlustusmakse maksjate ringi. “Täna on töötuskindlustusmaksetest vabastatud juhatuste liikmed, keda meie hinnangul on kuni 50 000 inimest. Töötuskindlustusvahendite otstarbe laiendamise puhul on hädavajalik, et ka need inimesed hakkaksid panustama tööturuteenuste rahastamisse,” tõdes Taliga.
Teiseks ei ole ametiühingujuhi sõnul töötajate ja tööandjate maksemäärade tänane proportsioon enam põhjendatud, pidades silmas tööturukoolituse rahastamist kindlustusmaksest. “Töötajate kõrgema maksemäära ainus põhjendus oli see, et neile makstud kindlustushüvitised olid suuremad kui kulud tööandjate riskide hüvitamisele. Muutunud oludes peame õigeks ühtse kindlustusmakse määra kehtestamist töötajatele ja tööandjatele,” ütles keskliidu esimees.
Töötute koolitus on Taliga sõnul oluline ka tööandjatele, kelle tellimustele tuginedes ja kelle spetsiifilisi vajadusi arvestades töötukassa neid koolitusi korraldab. “Töötute seast võib tulla tuhandeid häid oskustöölisi ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, kellest tööandjatel täna suur puudus on,” selgitas ta.
Kuidas toimida alla 3 aastasi lapsi kasvatava ja kaks korda lapshoolduspuhkusel olnud töötajaga, kes ei teavitanud lepingut sõlmides tööandjat, et on peagi minemas raseduspuhkusele, ning nüüd ei ole ettevõttel talle enam tööd pakkuda?
Küsimus:Kas ja kuidas on võimalik töölepingut lõpetada töötajaga, kes on olnud 2006. aasta lõpust kuni tänaseni lapsehoolduspuhkusel. Nüüd sooviks ta tulla tagasi, aga tänase seisuga ei ole tööandjal talle enam tööd pakkuda. Kuidas oleks võimalik temaga tööleping lõpetada?
Vastus: Kui töötaja lapsehoolduspuhkuselt naasmise ajaks ei ole tema töö enam säilinud, tuleb tööleping lõpetada koondamise tõttu. Arvestada tuleb, et koondada ega ka sellest ette teatada ei või lapsehoolduspuhkuse ajal, vaid see on võimalik alles pärast töötaja lapsehoolduspuhkuse lõppu/katkestamist ning tööle naasmist. Kindlasti tuleb ka arvestada, et kui sarnaseid töökohti on olnud mitmed ning mõni neist on säilinud, siis on alla 3aastast last kasvataval töötajal eelisõigus tööle jäämiseks ehk koondada tuleks selline töötaja, kellel ei ole alla 3aastasi lapsi ega kes ei ole töötajate esindaja.
Küsimus: Millised on siiski tagajärjed, kui otsustatakse see töötaja koondada? Millised tagajärjed/saktsioonid on sellisel juhul tööandjale?
Kõnealune töötaja sõlmis 2006. aastal töölepingu tööandjat teavitamata, et on minemas raseduspuhkusele ning jõudis töötada vaid 2 nädalat. Kuna vahepeal sündis tal veel teine laps, siis on ta tänaseni ära olnud. Ei sooviks koondada töötajat, kes on kõik need aastad korrektset tööd teinud, lojaalsust üles näidanud, et eelistada lapsehoolduspuhkuselt naasvat inimest, kes pole olnud algusest peale päris aus olnud ja keda praktiliselt ei tuntagi, töötas ju vaid 2 nädalat?
Vastus: Kuna töötaja ei peagi seaduse järgi teavitama tööandjat tööle kandideerimisel oma rasedusest, ei saa see olla põhjuseks väikelast kasvatava töötaja tööle jäämise eelisõiguse mittearvestamiseks. Tööle jäämise eelisõigus on sotsiaalse taustaga ja seatud pereelu kaitseks ning siin ei ole tegelikult õige kaaluda seda, et üks töötaja on samal ajal, kui teine oli lapsehoolduspuhkusel, kogu aja töötanud.
Kui ikkagi otsustate seadusest mööda minnes koondada alla 3 aastast last kasvatava töötaja, on sel töötajal õigus pöörduda töölepingu lõpetamise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks kohtusse või töövaidluskomisjoni. Töösuhe jätkub, kui kumbki pool ei taotle selle lõpetamist, kuid nii töötaja kui tööandja võivad taotleda, et töövaidlusorgan lõpetaks töölepingu ning vastav organ on selle taotlusega seotud. Eelduslik töötajale väljamõistetav hüvitis töölepingu ülesütlemise tühisuse korral on töötaja 3 kuu keskmisele töötasule vastav summa, kuid töövaidluskomisjon või kohus võib sõltuvalt asjaoludest muuta seda nii alla- kui ülespoole. Seega võib reaalne hüvitis Teie juhtumil osutuda ka suuremaks.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimustele advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN.
Lemmi Kann
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Helve Toomla, jurist
•• Töötan laevafirmas, minu töö näeb ette lähetusi Soome. Mulle selgitati, et tööaeg algab siis, kui alustan tööd Soomes ja sõitu sinna ja tagasi tööaja sisse ei arvestata, sest siis ma tööd ju ei tee. On see nii? Tööandja maksab päevaraha ja töötasu aja eest, mis mul Soomes reaalselt töö peale kulub.
Leian, et lähetusse sõidu aeg on tööaeg, kuna sihtkohta sõidu arvel ei ole tööandjal õigust pikendada tööaega, mille arvestamisel lähtutakse üldisest 8-tunnisest tööpäevast. Lähetusse sõit toimub tööandja korraldusel ja tema kontrolli all, see on töölepingust tuleneva kohustuse täitmine vähemalt kaheksa tunni piires täistööaja korral.
Sõit lähetuse sihtkohta võib kesta ka näiteks kolm ööpäeva ehk 72 tundi. Sellisel juhul ei saa kogu seda aega siiski tööajaks lugeda, vaid tuleks piirduda tavalise tööajaga ehk 24 töötunniga. Küsimusest ei selgu, kas küsija töötab meretöölepingu alusel laevapere liikmena. Kui nii, siis kehtib tema suhtes mereteenistuse seadus, mis sätestab tööaega mõneti erinevalt.
•• Läksin ettevõttesse tööle 2006. aasta 1. augustil ja lahkusin sealt omal soovil täpselt nelja aasta pärast ehk siis tänavu 1. augustil. Puhkust oli mul saada 28 kalendripäeva, see hüvitati rahas. Kuid puhkusearvestuse üleminek tööaastalt kalendriaastale andis mulle veel 21 päeva, kokku siis 49 kasutamata puhkusepäeva. Raamatupidaja kinnitas seda: nii 2006. kui ka 2007. aastast jäi puhkusepäevi alles. Kuidas oleks tööandja pidanud ümber käima minu kasutamata 21 puhkusepäevaga? Rahas seda ei hüvitatud, aga kas oleks pidanud? Kui oleks, siis kas saan seda tagantjärele nõuda ning mitu kuud peale töölepingu lõpetamist on vaidlustamiseks aega?
Puhkus on ette nähtud töötatud aja eest, see tuleb välja teenida. Arvestuse lihtsustamiseks või-dakse puhkust anda küll kogu kalendriaasta eest ja sageli nii, et aasta lõpuni seda välja teenitud pole. Sel juhul saadakse osa puhkusest avansina ehk laenuna. Ja nagu laen, tuleb see tagasi maksta – kas tööga või kui tööleping enne lõpeb, siis rahaga. Töölepinguseaduse (TLS) § 78 lg 3 kohaselt võib tööandja väljatöötamata puhkuse tasu (avansi) töölepingu lõpetamisel töötasust kinni pidada töötaja nõusolekuta. Võib-olla küsijaga nii tehtigi.
Möödunud aastal kehtivuse kaotanud puhkuseseaduse järgi anti puhkust tööaasta eest. Küsija tööaasta kestis 1. augustist kuni 31. juulini. Nii igal aastal kuni 30. juunini 2009. Kui küsija 2009. aastal puhkas 28 kalendripäeva, siis oli see arvatavasti antud veel tööaasta eest ja aasta lõpuks oli välja töötatud viie kuu puhkus. Lisades sellele tänavused seitse töökuud, saamegi hüvitamisele kuulunud 28 kalendripäeva 12 kuu eest.
Hüvitamisele ei kuulu kalendriaasta lõpuni jäänud kuud augustist detsembrini, mil inimene enam ei tööta.
Kui küsijal jäi varasematel tööaastatel osa puhkusepäevi kasutamata, siis pidanuks tööandja päevad hüvitama, aegunud need ei ole. Saamata jäänud puhkusehüvitise nõue tuleb töövaidluskomisjonile või kohtule esitada nelja kuu jooksul arvates lõpparve saamisest, mil selgus, et hüvitist on vähem saadud.
Lehekülg 1252 / 1592
