Artiklid
Küsimus: Töötaja tegevuse tõttu lõhuti ära kliendi vara, tööandja nõudis töötajalt seletuskirja, kuid töötaja keeldus seda kirjutamast. Kas töötaja võib keelduda seletuskirja kirjutamisest ning mida sellisel puhul tööandja tegema peaks (tööd tegi töötaja üksi)?
Vastus: Seadus ei kohusta töötajat seletuskirja kirjutama, seega pole ette nähtud ka sanktsioone selleks puhuks, kui töötaja seletuskirja vabatahtlikust kirjutamisest keeldub.
Seega peab tööandja leidma muu viisi tuvastamaks, kas töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, kas ta on selles rikkumises süüdi ning kas piisab töötaja hoiatamisest või tuleb tema tööleping üles öelda.
Lisaks tuleb selle üle otsustamisel, kas ja mil määral töötaja rikkumises süüdi on, tuvastada, kas töötaja järgis töölepingu täitmisel tema töökohal nõutavat või sellega kaasnevat hoolsuse määra. Hoolsuse määra kindlaksmääramisel tuleb vaadelda tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, töötaja võimeid ja omadusi, jne.
Töötajalt kahju hüvitamise nõudmiseks tuleb samuti tuvastada, kas rikkumine oli tahtlik või hooletu. Tahtliku rikkumise korral vastutab töötaja täies ulatuses tekitatud kahju eest, hooletuse puhul aga piiratumas ulatuses, mille kindlaksmääramisel tuleb arvestada töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.
Oluline on seega antud olukorras välja selgitada, kas töötaja oli teadlik, kuidas kliendi varaga ringi tuleb käia (nt kas on olemas töötajale tutvustatud juhis kliendi vara kohta), kas ja millised juhised on töötajale töötegemiseks ja vara käsitsemiseks antud, kas töötaja töötingimused on sellised, et on võimalk vältida kahju tekkimist, kas tööandja on ise teinud kõik selleks, et kahju ei tekiks jne.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN
Lemmi Kann
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Küsimus: Oluline on ühes kuus tehtavatelt väljamaksetelt kokku (töötasu,puhkusetasu) arvestada sotsiaalmaksu 33% või vähemalt miinimummääras. Kas juhul, kui töötaja töötab mitme tööandja juures, lasub sotsiaalmaksu arvestamise kohustus sh kuumäära järgimise kohustus ainult ühel tööandjal (st tööandjal, kes igakuiselt tulumaksu kinnipidamisel maksuvaba tulu rakendab), või tuleb ikkagi mõlemal tööandjal sotsiaalmaksu arvestada järgides sealjuures kuumäära.
Teiseks: Kuidas toimub sotsiaalmaksu kuumäära proportsionaalne arvestamine, kui töötaja on puhkusel või haiguslehel (TLS § 19)?
Vastus: Jah, üldjuhul tuleb teil iga töölepinguga töötava töötaja eest, olenemata tema töötasust ja tööajast, maksta sotsiaalmaksu vähemalt 1 436 krooni iga kuu eest. Erandid selle kohta on sätestatud sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõigetes 3 ja 4. Vähem kui nimetatud 1 436 krooni võib sotsiaalmaksu maksta näiteks juhul, kui töötajaks on osalise tööajaga töötav alaealine (Töölepingu seaduse § 43 lg 4). Samuti on võimalik ajutiselt sotsiaalmaksu minimaalsest kuumäärast vähem maksta juhul, kui töötaja on 12 kuu jooksul enne tööle asumist olnud töötuna arvel vähemalt kuus kuud. Sel juhul makstakse sotsiaalmaksu vastavalt töötajale tegelikult makstud palgale.
Kui maksuvaba tulu arvestaval tööandjal on tõend samal maksustamisperioodil isikule teise tööandja poolt makstud tasu kohta, võib ta nimetatud isiku eest sotsiaalmaksu maksta kuumäära ja teise tööandja makstud tasu vahelt, kuid vähemalt summalt, mille ta isikule kuu eest on maksnud. See tähendab, et juhul, kui teie töötajal on ka teine töökoht, kuid tulumaksu maksmisel arvestate teie töötaja maksuvaba tuluga (2250 krooni kuus), siis juhul kui teie poolt töötajale makstav tasu on väiksem miinimumpalgast, võite te vastava tõendi olemasolul sotsiaalmaksu maksta töötajale tegelikult makstud tasult, mitte seadusega sätestatud kuumääralt. Näiteks juhul, kui te maksate töötajale 3000 krooni kuus ning teil on olemas tõend selle kohta, et töötaja saab teiselt tööandjalt 2000 krooni kuus, võite te sotsiaalmaksu maksta 990 krooni (3000*0,33=990). Tõendi puudumisel tuleks teil sotsiaalmaksu maksta 1 436 krooni, olenemata sellest, et töötasu on väiksem kui seadusega kehtestatud minimaalne kuumäär.
Samas tuleb tähelepanu pöörata ka töötajaga sõlmitud lepingu vormile. Sotsiaalmaksu kuumääralt tasumise kohustus kehtib tööandjal ainult töölepingulise töötaja puhul. Kui tegemist on töövõtu- , käsundus või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstava tasuga, siis makstakse sotsiaalmaksu isikule tegelikult makstud tasult, st väljamakse tegijal ei ole kohustust maksta sotsiaalmaksu vähemalt 1436 krooni kuus.
Täiendavat informatsiooni teie küsimuse kohta on võimalik saada ka Maksu- ja Tolliameti koduleheküljelt:
http://www.emta.ee/index.php?id=23078
Mis puudutab küsimuse teist poolt, siis töötatud aja proportsioon arvutatakse sellel kuul töötaja puhkusel või haiguslehel viibimisele eelnenud ja järgnenud kalendripäevade summa jagamisel 30-ga.
Äripäeva käsiraamatute foorumis vastas küsimusele KPMG Baltics AS
Helve Toomla, jurist
Viimasel ajal on taas sagenenud vaidlused selle üle, millise lepingu alusel inimene töötab/töötas – on see töövõtuleping või tööleping.
Kuigi aasta eest jõustunud uus töölepinguseadus (TLS) vähendas töötajatele makstavaid hüvitisi ja tegi töösuhte lõpetamise tööandjale lihtsamaks, eelistavad mõned tööandjad endiselt võlaõigusseadusest tulenevaid lepinguid, mille järgi ei peaks neidki tagasihoidlikke kohustusi täitma, mida TLS ette näeb. Enamasti on selliseks lepinguks töövõtuleping. Kõla poolest küll üsna sarnased, on töövõtu- ja tööleping õiguslikult siiski erinevad.
Tööleping on eelkõige suunatud töö tegemisele, protsessile. Tööandja õigus ja kohustus on nõuda töötajalt ohutuid ja ettenähtud toiminguid, töötaja peab töö tegemisel alluma töö-andja juhtimisele ja kontrollile. TLS § 1 lg 1 annab töölepingu mõiste: töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu.
Töövõtulepingu puhul on eelkõige oluline töö tulemus, selle saavutamisel on töövõtja üsna vaba – üldjuhul ei ütle tellija, kuidas ta peab seda tegema ning millal. Töövõtjale ei kehti töökorralduse reeglid, tööandja ei anna täpseid näpunäiteid, kuidas asi valmis teha või tulemuseni jõuda. Võlaõigusseaduse § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
Mõlemad lepinguliigid on tasulised, kuid kui töölepingu puhul ei saa töötasu täistööajaga töötamisel olla väiksem riigis kehtivast alammäärast (4350 krooni) ning palka tuleb maksta mitte harvem kui üks kord kuus, siis töövõtulepingu alusel makstav tasu tuleneb lepingust endast, võib olla ka väiksem kui alampalk, selle maksmise aeg näidatakse lepingus ja tasu või-dakse maksta alles siis, kui töö on tellijale üle antud ning kõlblikuks tunnistatud.
Ühele seadus, teisele mitte
Töölepinguga töötamisel on töötaja ja tööandja põhilised õigused ja kohustused loetletud töölepinguseaduses.
Töövõtulepingule see seadus ei kehti, tuleb juhinduda võla-õigusseadusest, eelkõige selle 36. peatükist, ning sõlmitud lepingust.
Tavaliselt ei sisalda töövõtu-, käsundus- vms leping õigust puhkusele, tööajale, hüvitistele ja võlaõigusseadus neid ka ette ei näe.
Lepinguliikide piiritlemine on praktikas päris raske, lepingu sõlmimisel ei pruugi inimene aru saada, millise lepingu ta on sõlminud. Kui alles töö käigus selgub töölepingu oluline tunnus – tööandja juhtimisele ja kontrollile allumine, kuid vormistatud on töövõtu-, käsundus või mõni muu leping, tuleks inimesel taotleda õige lepingu, st töölepingu sõlmimist. Kui töö-andja sellega ei soostu, võib töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu nõuda, et tööandja tunnustaks töölepingulist suhet ja täidaks TLS-st tulenevaid kohustusi. Vaidluse korral peab tööandja tõendama neid asjaolusid, mille järgi leping ei ole tööleping.
Lepingu pealkiri iseenesest selle olemust ei määra ning selleteemalisi vaidlusi on korduvalt jõudnud riigikohtusse.
Vaidlused töölepingu üle riigikohtus
Mõned näited, millest kohus on otsustamisel lähtunud:
•• Kohtuasjas 3-2-1-3-05 käis vaidlus selle üle, kas sportlasega sõlmitud stipendiumileping võib olla hoopis tööleping. Alamad kohtud ei pidanud seda töölepinguks. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse leides, et „tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet ehk millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale. Teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest.“
•• Kohtuasjas 3-2-1-26-10 ei tahtnud tööandja taksojuhiga sõlmitud töölepingut täita väites, et sõlmiti muu võlaõiguslik leping, tööleping olevat näilik ja seetõttu tühine. Töövaidluskomisjon, maakohus ja ringkonnakohus otsustasid, et tegemist ei olnud töölepinguga. Riigikohus aga tühistas ringkonnakohtu otsuse, rõhutades, „et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.“
•• Asjast huvitatud võiksid lugeda ka riigikohtu otsuseid tsiviilasjades 3-2-1-9-05, 3-2-1-13-08 ja 3-2-1-7-09. Ei maksa heituda sellest, et nendes otsustes on lähtutud nüüdseks kehtetust Eesti Vabariigi töölepingu seadusest, sest töölepingu mõiste on jäänud praktiliselt samaks.
Agne Narusk
Kas töötaja leiab valutult endale uue (töö)koha, sõltub suuresti koondaja käitumisest.
Paber pihku, ja oleks hea, kui sa oma asju kokku korjates jääjatele silma alla ei satuks, sest me ei tea, mida sinu olukorras inimesele öelda – nii võib kokku võtta märkimisväärse osa koondatute lugudest.
Eesti Päevalehel õnnestus vestelda ligi 40 töötuga, kes kõik olid viimasest töökohast koondatud. Enamik vestluspartnereid oli liitunud mõne töötute klubiga. Ja ehkki kümne aasta taguse suure koondamislainega võrreldes on Eesti tööandjaskond praegu oluliselt kogenum, kumab koondatute lugudest ikka veel läbi asjaolu, et haiget ei teinud mitte fakt ise, vaid viis, kuidas see teatavaks tehti.
„Koondamisteade tuli meilitsi,” rääkis 48-aastane müügijuhina töötanud mees. „Mis seal ikka, keegi pidi minema. Järgmise kahe kuu jooksul keeras tegevdirektor iga kord kiiruga otsa ringi, kui nägi meid (koondatuid – A. N.) enda poole liikumas. Mida pidime sellest arvama? Kümneaastase korraliku töö eest võinuks ikka head aega öelda. Pidalitõbise tunne oli.”
3. septembri seisuga oli töötukassas arvel 72 315 inimest. Neist 1806 tuli juurde viimase nädalaga, koondamise tõttu oli seitsme päeva jooksul töö kaotanud 294 inimest.
Enesehinnang põrmu
„Tundub nii, et paljud tööandjad ei julge otse öelda, et olete nüüd koondatud. Teevad seda kuidagi ümbernurga, ja see on inimesele hästi solvav,” nentis töötute eneseabirühma juht Anne-Ly Rõuk. Mittetulundsühingu Avitus juures käib rühm Uus Algus koos mitmendat hooaega. „Esimene ja põhiline, millega tegeleme, on töö kaotanud inimeste enesehinnangu taastamine,” ütles Rõuk.
Viimase tööpäeva lood on grupi liikmetel väga erinevad – seinast seina. Pooleks on neid, kel pole midagi oma tööandjale ette heita, ja neid, kes lähevad suure kibeduse ja paljude küsimustega. „Inetuid lugusid on. Kuid tegelikult on ükskõik, kuidas minek toimus, väga vähesed suudavad asja võtta objektiivselt, ikka on esimene emotsioon, et nemad on teinud midagi halvasti,” selgitas Rõuk. „Halvim, mida tööandja saab teha, on pugeda peitu ja hoida koondatud inimesest eemale.”
Ei saa öelda, et koondajad on ükskõiksed,” märkis töötukassa koondamisele reageerimise teenuse juht Tiiu Vilms. „Vaid üksikud suurtest koondajatest ei tunne mingitki huvi, enamik ikka katsub oma töötajatele infot jagada. Ütleks, et rohkem ikka hoolitakse, kui et ei hoolita.”
Teatud koondatute arvu juures kogu töötajaskonna kohta saab koondamisest kollektiivne ülesütlemine, millest tuleb töötukassale teada anda. Kohe pakutakse teatajale kollektiivsele ülesütlemisele reageerimise teenust. See tähendab, et töötukassa töötajad tulevad ja selgitavad inimestele, kuidas ja mida teha töötukassas, milleks on neil õigus, kust saada abi, kust leida tööpakkumisi. Jaanuarist mai-kuuni on töötukassale teada antud 67 suurkoondamisest ja neist vaid seitsmel juhul ei pidanud koondajad nõustamist vajalikuks, näitavad arvud.
„Oleme need, kes võtavad pinged ja hirmu maha. Inimesed rahunevad, selge peaga tajutakse olukorda adekvaatselt ja osatakse edasi minna,” ütles Vilms. „Minu subjektiivne arvamus on, et nõustamist ja tööandjalt tuge saanutel läheb oma koha leidmine pärast koondamist palju libedamalt kui teistel.” Riigil mõistagi on mängus omad huvid: teenuse mõte on koondaja abiga teha kõik võimalik, et inimene töötuse aega üldse ei kogekski. Et ta hakkaks uue töö järele vaatama kohe, kui koondamispaber käes. Milline rahaline kokkuhoid. Rääkimata säästetud inimhingest.
Aprillis suletud Coca-Cola HBC Eesti tehase töötaja Kalev Kivisild on näide inimesest, kes sai pihku koondamisteate, kuid pole kogenud töötust mitte ühtegi päeva – näide n-ö teise seina äärest. Detsembris kutsuti koosolek kokku ja anti teada, et tehas pannakse kinni, meenutas mees. „Kohe tekkis ukse kõrvale stend, kuhu personaliosakond riputas üles tööpakkumisi, mida nad leidsid. Käidi rääkimas, kust ja kuidas tööd otsida,” rääkis ta.
Kivisild sai tööle eestlaste jaoks harjumatul moel – koondaja leidis talle uue töökoha. Juba järgmisel tööpäeval alustas ta teises sarnases ettevõttes.
Tiiu Vilms ei jaga arvamust, et n-ö inimlikud koondajad on Eestis üldjuhul välisettevõtted. „On, aga sellised, kel kohapeal, ka juhtkonnas on eesti töötajad,” nentis teenusejuht. Kuidas käituvad oma koondatutega ettevõtted, kelle vallandatud töötajate arv kollektiivse koondamise lahtrisse ei küüni, teame vaid osapoolte juttudest. Aga isegi masuajal leidub töötute klubides ja eneseabigrupis neid, kes tunnevad pärast koondamisteate saamist suurt kergendust, sest ise poleks iial julgenud nii äkilist sammu astuda.
Koondamise lood
Kaia, 36, koondatud õpetaja:
•• „Tuligi päev, kui ta (direktor -toim.) kutsus mind oma kabinetti ja ütles: „Mul ei olnud raske seda otsust teha. Sina oled ju meil see, kes alatasa viriseb külma koolimaja pärast.” Lisas, et loodetavasti ta mind enam kunagi ei näe. Olin seal töötanud 12 aastat ja ma tean, et olin üks paremaid.”
Rein, 52, koondatud logistik:
•• „Kui mõtlen, kui palju aega ja energiat panustas tööandja, et vingerdada mööda näruse ühe kuu koondamishüvitise maksmisest, siis on mul kahju, et tema heaks oma oskusi raiskasin.”
Mari, 28, endine projektijuht:
•• „Päris kahju oli peadirektorist, ta vaeseke ei teadnud, kuhu pugeda, kui meid liikumas nägi. Koondamisteadet meile ei antud, tuli otsene ülemus, kes näitas näpuga, et sina, sina ja sina – teie olete homsest koondatud ja kaste asjade pakkimiseks saate sekretariaadist, head aega. Isegi mitte kohustuslikku lauset nagu „raskete aegade tõttu oleme sunnitud...” või hoidku jumal „täname teid senise töö eest, kahjuks... ”.
Hannes, 32, viimati osakonnajuhataja:
•• „Ole õnnelik, et hüvitise välja maksan, piisaks sõrmenipsust, et sa siit niisama lendaks – tagantjärele kuulsime, et selle ühe ja sama lausega saadeti teele kõik 18 koondatut. Kusjuures koondamine polnud isiklik, ettevõte oli tõepoolest raskustes. Aga näe, ära pidi selle ütlema.”
Suurettevõte otsis uued töökohad
•• Coca-Cola HBC Eesti teatas tehase sulgemisest läinud aasta detsembris. Töötajatele anti teada, et viimane tööpäev on 30. aprillil. Personalitöötajad said kokku tootmisjuhtidega, et arutada, mida saaks kohe teha. Alustuseks kohtuti 12 eri tootmisettevõtte juhtidega ja pakuti oma oskus-tööjõudu. „Kutsusime nad vaatama, kuidas me tööd teeme. Ja kui nad hakkasid siis meile oma vabu töökohti edastama, panime kõik stendile üles,“ rääkis Coca-Cola Baltikumi personalidirektor Lea Oja. „Kui vaja, saatsime ise sobiva töötaja CV teele.”
•• Personaliosakonna uksed olid lahti, igaüks, kes abi vajas, võis tulla. Psühholoogi telefoninumber oli nähtavas kohas, kui paljud seda võimalust kasutasid, personalidirektor ei tea – see on sügavalt isiklik teema.
•• Nüüdseks käib 40% toonastest koondatutest uuesti tööl.
Mirko Ojakivi
Riik tahab lükata töötute ümberõppe ja toetuste maksmise tööinimeste kukile.
Juba lähikuudel esitab sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsusele seadusemuudatuse, mis võimaldab töötukassal kasutada töötute koolitamiseks ja palgatoetuse maksmiseks töötuskindlustusmaksetega laekuvat raha.
Lihtsamalt öeldes soovib sotsiaalminister, et töötuskindlustusmaksu tasujad maksaksid riigi asemel või osaliselt kinni töötute koolitamisele ja teistele aktiivsetele tööturumeetmetele tehtavad kulutused.
Ametiühingute keskliidu juhataja Harri Taliga sõnul tähendab Pevkuri plaan, et töötuskindlustusmaksu määr jääb väga pikaks ajaks sama kõrgeks kui praegu. „Töötuskindlustusmaksu määrad on praegu kujundatud nii, et nendest saaks katta jooksvad kulud ja ka veidi säästa. Kui selle raha eest tahetakse rohkem teenuseid osutada, siis tuleb tegelikult maksumäära isegi tõsta,” lisas Taliga.
Eelmise aasta augusti algusest on töötuskindlustusmaksu määr töötajale 2,8 protsenti palgast ja tööandjale 1,4 protsenti palgafondist. Keskmist palka teeniv töötaja annab iga kuu töötukassasse ligi 360 krooni. Lisaks maksab tööandja tema eest veel 180 krooni.
Seaduse kohaselt saab töötuskindlustusmaksetest maksta vaid töötuskindlustushüvitisi, koondamishüvitisi, riigimakse ja töötukassa tegevuskulusid. Tööturuameti ja töötukassa liitmise eel 2009. aasta alguses sõlmisid riik, tööandjad ja ametiühingud kolmepoolse lepingu, mille järgi jätkab riik aktiivete tööturumeetmete rahastamist riigieelarvest.
Tööinimesi on petetud
Nüüd leiab Taliga, et riik on hakanud lepingust taganema ja koostööpartnereid petnud. Täpsemalt öeldes on petetud tööinimesi, sest eile avalikustatud tööandjate keskliidu manifestist leiab punkti, mis toetab sotsiaalministri püüdlusi rahastada töötuskindlustusmaksetest aktiivseid tööturumeetmeid.
Tööandjate keskliidu juhi Tarmo Kriisi sõnul on tööandjad nõus, et töötuskindlustusmaksetest rahastatakse aktiivseid tööturumeetmeid, sest juba tuleva aasta lõpus pole selleks mujalt raha võtta. „Praegu rahastatakse neid teenuseid peamiselt Euroopa Liidu fondidest, aga need saavad varsti tühjaks.
Tööandjad ise soovivad, et raha töötute ümberõppeks tuleks töötukassa sellest fondist, millesse teevad sissemakseid töötajad, mitte tööandjad. „Tööpraktika eest võiks tööandjad maksta, aga koolituste eest peaks tasuma ikka töötajate fondist. Teadmised jäävad ju ikka töötajale, mitte tööandjale,” lisas Kriis.
Kui töötukassa peaks tulevikus tööturumeetmeid rahastama üksnes töötuskindlustusmaksetest, oleks selleks tarvis leida ligi 800 miljonit krooni. Praeguse 4,2-protsendise töötuskindlustusmaksu puhul laekub töötukassale veidi üle 2,5 miljardi krooni, seega oleks tarvis maksu tõsta veel 1,2–1,5 protsenti.
Eelmisel nädalal küsitles Eesti Päevaleht parlamendierakondade esindajaid tulevase maksusüsteemi asjus. Siis teatasid kõikide erakondade esindajad, et peavad oluliseks töötuskindlustusmaksu alandamist. Pevkuri erakonnakaaslane rahandusminister Jürgen Ligi mainis koguni, et töötuskindlustusmaksu määra peaks alandama esimeses järjekorras.
Töötuskindlustusmaksu alandamise poolt oli ka teise valitsuspartei, Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikasekretär Margus Tsahkna. Eile teatas ta, et IRL ootab sotsiaalministrilt konkreetseid seadusemuudatusi, et siis arutada, kas ja kuidas saab töötuskindlustusmaksetest laekuvat raha näiteks töötute koolitamiseks kasutada.
„Prioriteetseks ülesandeks peame aga töötukindlustusmaksu alandamist. Maksukoormus on tõusnud viimastel aastatel liiga kõrgele, on aeg seda alandama hakata,” lisas Tsahkna.
Inimesed saavad turvatunde
•• Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul on aktiivsete tööturumeetmete rahastamist töötuskindlustusmaksetest arutatud nii tööandjate, töövõtjate kui ka valitsusametitega, kuid kompromissi pole veel saavutatud.
•• Ministri enda hinnangul on aga seadusemuudatus vajalik, et pakkuda võimalikult paljudele inimestele mitmesuguseid teenuseid tööturule naasmiseks. „Praegu on töötukassa peamine eesmärk maksta erinevaid hüvitisi, aga kui võtta kindlustuse üldpõhimõte, siis selleks on taastada kindlustusjuhtumieelne olukord. Enne töötuks jäämist oli inimene tööl ja see olukord tulebki taastada.”
•• Seevastu maksupoliitikast lähtudes ütles Pevkur, et töötaja seisukohalt pole vahet, kas inimene maksab tulumaksu või töötuskindlustusmaksu – väljaminek kaasneb mõlemaga. „Kui me räägime, et riigieelarvest peaks see raha tulema, siis riigieelarve koosneb samuti maksudest. See tuleks ju kah tööinimese maksudest,” lisas Pevkur.
Lehekülg 1262 / 1593
