Artiklid
Haridus- ja Teadusministeerium
07.07.2010
Haridus- ja teadusminister kinnitas muudatused, millega kaotatakse kitsendused Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) programmist „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused“ rahastatud koolitustel osalejatele ning kinnitas täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse 2010. aasta sügissemestriks.
„Seni oli Töötukassa ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahelises tööjaotuses ministeeriumi rolliks ainult töötavatele inimestele tasuta kursuste pakkumine,“ ütles minister Tõnis Lukas. „Kuna töötud vajavad koolitust kõi ge enam, siis otsustasime teha Euroopa Liidu tõukefondide raha kasutamisel muudatused sel moel, et kaasame ka töötud enda korraldatud kursustele, sest kõige parem majanduspoliitika on teatavasti hariduspoliitika.“
Kui seni oli tööalase koolituse programmi kursuste sihtrühm piiratud töötavate või mitteaktiivsete inimestega ning Töötukassas registreeritud töötud Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) korraldatud kursustel osaleda ei tohtinud, siis alates käesoleva aasta teisest semestrist võivad kutseõppeasutustes toimuvatel tasuta tööalase koolituse kursustel osaleda ka töötud. Senine piirang oli põhjendatud sellega, et registreeritud töötutele pakkus teenuseid, sealhulgas koolitusi Eesti Töötukassa. Nüüdne muudatus töötutele pakutavates teenustes muudatusi kaasa ei too, Töötukassa pakub edaspidi töötutele samu tööturuteenuseid.
„Tööpuuduse vähendamise kõige kindlam viis on anda inimestele võimalus õppida,“ li sas Lukas. „Nii saavad nad parandada oma oskusi ja olla tööjõuturul senisest paremal positsioonil. Riik on rajanud kutsekoolide juurde väga hea sisseseadega õppebaasid. Nüüd avame need võimalused ka töötutele, kellele tasuta õppimise võimalus on kindlasti suureks toeks.“
Täiskasvanute tööalase koolituse kursuste korralduses rohkem muudatusi ei ole, endiselt peab kursustel osaleda soovija täitma mõningad tingimused, mis on reeglina seotud vastavate eelteadmiste, varasema kutsetaseme omandamise või erialase töökogemusega. Kursuste pikkus on 8 kuni 80 tundi, mis ei võimalda pakkuda pikki ümberõppekursusi, vaid pigem erialaste oskuste täiendamist. Töötud ei ole kursustel osalemisel eelisjärjekorras, vaid saavad kandideerida kursuse kohtadele teistega samadel alustel.
Tänavu sügisel pakutakse tasuta kursuseid 6046 inimesele 39 kutseõppeasutuses ja kutseõpet pakkuvas rakenduskõrgkoolis kõikides maakondades. Kokku toimub 30 er inevas õppekavarühmas 453 kursust. Koolitustellimuse hulgast leiab koolitusi autolukkseppadele, elektrikutele ja käsitöölistele, õppida saab raamatupidamist, pottsepatööd, lamba- ja kitsekasvatust, sekretäritööd ja palju muud. Rohkelt toimub üldoskuste kursusi, mille hulgas on erialane keeleõpe ning teenindustöötajate suhtlemiskursused. Kõige rohkem inimesi koolitatakse majutamise ning toitlustamise õppekavarühmas, arvukalt on arvutikasutamise algtaseme kursusi, aga ka spetsiifilisi arvutikursusi.
Tasuta kursuste nimekirja ja õppeasutuste kontaktandmed leiab HTM-i kodulehelt www.hm.ee/tasutakursused. Täpsemat infot kursuste sisu, toimumisaegade ning registreerumise kohta saab õppeasutustest. Koolitustellimus koostatakse semestrite kaupa, järgmine tellimus kinnitatakse detsembri alguses. Täiskasvanute tööalast koolitust rahastatakse riigi ja ESF-i vahenditest alates 2007. aastast, programm jätkub kuni 2012. aasta lõpuni.
1.juulist jõustunud sotsiaalmaksuseaduse muudatus loob tööandjale võimaluse arvestada sotsiaalmaksu miinimumkohustust summeeritult. Lisaks vabastatakse üheks aastaks sotsiaalmaksu miinimumkohustusest see tööandja, kes võtab tööle töötuna arvel olnud inimese.
Juulist alates on tööandjal võimalus arvestada summeeritult sotsiaalmaksu miinimumkohustust. Maksuvaba tulu arvestav tööandja peab maksma sotsiaalmaksu väiksemalt summalt, mis arvesse võttes ka teise tööandja makstud tasu oleks selle inimese kohta võrdne vähemalt kuumääraga, teatab Maksu- ja Tolliamet.
Näiteks kui inimesele maksab üks tööandja tasu 2500 ja teine1500 krooni, siis esimene maksab sotsiaalmaksu 941 krooni (4350-1500x33%) ja teine tööandja 495 krooni, nii et kokku laekub sotsiaalmaksuna selle töötaja eest 1436 krooni kuus.
Oma kohustust saab maksuvaba tulu arvestav tööandja vähendada vaid juhul, kui ta on töötaja käest saanud teise tööandja kinnituse temalt saadava tasu suuruse kohta. Juhul kui töötaja on kuupalgaline, peab ta esitama uue tõendi alles palga muutumisel.
Seadusemuudatusega võidavad sotsiaalmaksu soodustust needki tööandjad, kes võtavad tööle vähemalt 6 kuud töötuna arvel olnud inimese. Seega kaotatakse selle inimese osalise tööajaga töö korral tööandja kohustus maksta sotsiaalmaksu vähemalt miinimumkohustuselt kuni üheks aastaks.
Inimene, kelle suhtes rakendatakse maksusoodustust, peab tööandjale esitama Töötukassast saadud kinnituse, et ta vastab neile kriteeriumidele.
Merike Tamm
Ehkki Eestis on meeste ja naiste palgaerinevus suurem kui mujal Euroopa Liidu riikides, ei kipu elanikud selle üle nurisema - soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule Margit Sarvele on soolise diskrimineerimise üle palga maksmisel kurdetud viie aasta jooksul vaid seitsmel korral.
Põhjuseks, miks volinikule diskrimineerimisavaldusi nii vähe esitatakse, pidas Sarv seda, et toimivas töösuhtes oma õiguste eest seismine nõuab töötajalt palju julgust. Enamasti pöördutakse kas värbamise või töösuhte lõpetamisega seoses.
Enamikul temani jõudnud juhtudel leidis aga volinik põhjaliku analüüsi tulemusel, et tegu oli soolise diskrimineerimisega.
Näiteks pöördus voliniku hinnangu saamise järel kohtusse üks naisametnik, kellele asutus maksis meestest madalamat palka, ehkki naisel oli kvalifikatsioon meestest selgelt kõrgem nii hariduse kui töökogemuse poolest, samuti töö tulemuslikum.
«Tööandja põhjendas, et naisametniku ametipalk oli madalam, kuna tal oli õigus lisatasule pikaaegse staaži eest,» sõnas Sarv. Ta ei pidanud seda õigeks. Ka Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et võrdse tasustamise põhimõte peab kehtima nii iga palgaosa kui ka töötasu suhtes tervikuna.
Kohtusse läks ka üks programmeerijana töötanud naine, kellele maksti tema meeskolleegist vähem palka, ehkki neil olid samad tööülesanded, sama ametijuhend, ametinimetus ja vastutus ja naine oli ametikohal töötanud kauem.
Töövaidluskomisjonis arutati ühe juhtumit, kus Eesti ettevõte maksis Norras kala rookimise eest töölähetuse päevaraha mees- ja naistöötajatele erinevalt – naistele 350 krooni päevas, meestele täpselt sama aja ja töö eest 500 krooni.
Naisvalvuril vähem öötööd?
Soost tulenevat ebavõrdset kohtlemist tundis ka üks valvurina töötanud naine, kelle arvates anti tema meeskolleegidele enam öiseid valvekordi ja ületunnitööd, mille eest oli ette nähtud lisatasu, mille tõttu sai tema kokkuvõttes vähem palka. Kõigi valvurite tunnitasu oli töölepingute kohaselt 15 krooni 90 senti. Õhtuste töötundide eest maksti töötajatele lisatasu 10 ning öiste ja ületundide eest 50 protsenti tunnipalgast.
Avalduse alusel analüüsis volinik valvurite töögraafikuid ja töötundide jaotust, kuid diskrimineerimist ei leidnud. «Kuigi naisvalvuril oli mõne protsendi võrra rohkem päevaseid töötunde ja mõne protsendi võrra vähem öiseid töötunde, ei olnud eeltoodud erinevused piisavalt olulised, et töötundide jaotamisest oleks saanud järeldada soost tulenevat ebavõrdset kohtlemist,» sõnas Margit Sarv.
Urve Eslas
Eestis saavad naised kolmandiku võrra väiksemat palka kui mehed. See on kõige suurem palgaerinevus Euroopa Liidus. Miks, ja mida selle vastu ette võtta, rääkis Urve Eslasele TÜ sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar.
Miks meil naised meestest nii palju vähem palka saavad? Tervelt kolmandiku võrra, see on ju väga suur erinevus.
Siin on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et naised tegutsevad madalamalt tasustatud elualadel ega püri karjääri tegema. Teine on naiste suur tööhõive. Kui naiste tööhõive on väike, katavad mehed ise ka madalamalt tasustatud kohad. Kui on palju naisi tööl, on naised tõenäolisemalt madalamatel palgaastmetel.
Ja kolmas põhjus on kinnistunud stereotüübid, mis palgaerinevuste taga on. Näib loomulik, et mehele makstakse sama töö eest rohkem.
Aga osa põhjustest, näiteks erinevate faktorite koosmõju, ei ole veel selge ja seda tuleks uurida. Eestis läbi viidav palgalõheuuring peaks andma paremaid seletusi.
Ühesõnaga, kui mees ja naine töötavad samal ametitasemel samade tööülesannetega, näiteks keskastme juhina, saab naine sellest hoolimata vähem palka?
Võib arvata, et see niimoodi ongi. Naised ei julge küsida ja mehele makstavat kõrgemat palka peetaksegi loomulikuks. Eestis on meestekesksete väärtustega ühiskond, mehelik on teha karjääri ja paista ühiskonnas silma ja teha poliitikat – olla n-ö väljapaistvatel kohtadel – ja naine on see, kes on mõnes mõttes vähem väärtuslik kui mees.
Ja seda mõtteviisi ei kanna mitte üksnes mehed, vaid ka naised ise?
Muidu ei saaks see mõtteviis püsida, kui seda ei toidaks mõlemad pooled. Meil püsivad traditsioonilised hoiakud. Näiteks kui naistel on võimalik kas või poliitikas hääletada naiste poolt, siis päris huvitav oleks teada, kui paljud tegelikult naiste poolt hääletavad.
Kas naised ei usalda naisi?
Ma ei tea, kas see on usalduse küsimus, pigem on see selline harjumuspärane traditsiooniline vaade elule, et sellised alad – näiteks poliitika – ei ole päris naiste asi. Ja samamoodi, et see on loomulik, et mees küsibki rohkem palka ja mees töötabki rohkema raha eest. See on klassikaline leivateenija stereotüüp. Ainult et meil on juba aastakümneid olnud naised tööturul samaväärse panusega leivateenijad. Nii et see on selline paradoksaalne olukord.
Aga mida peaks tegema? Suhtumise muutmine on väga pikk protsess.
Kui mõlemad sugupooled on sarnaste vaadetega, on raske seda kampaaniatega kahandada. Mingil määral teadvustada saab, aga kui sellele ei järgne reaalset käitumist, ei muutu midagi.
Milline see käitumine peaks olema?
Kui hoiak muutub, muutub ka tegelik käitumine. Kuni hoiak on peas kinni, on käitumist raske muuta. Üks võimalus selle muutmiseks oleksid kindlad regulatsioonid. Ka seadusi ja muid ettevõtmisi tuleks vaadata läbi selle, millised vahetud ja kaugemad mõjud on neil ühele ja teisele sugupoolele. Näiteks Põhjamaades jälgitakse, et naised ja mehed oleks mis tahes tegevustes võrdselt esindatud ja et ühele või teisele sugupoolele poleks mingisugust takistust ette pandud. See takistus ei pruugi olla pahatahtlikkusest, vaid seda lihtsalt ei märgata.
Kas midagi saaks ka seadustega muuta?
Häda on selles, et meil on kaks sellist seadust juba olemas – üks on võrdõiguslikkuse seadus ja teine on võrdse kohtlemise seadus, aga need on olemas vaid formaalselt ega ole väga selgelt teadvustatud nende poolt, kes peaks neid järgima. Midagi ei juhtu, kui neid seadusi ei järgita.
Mis kasu on seadusest, kui selle rikkumise eest pole sanktsioone ette nähtud?
Jah, neid seadusi tuleks rakenduste poolelt üle vaadata. Kuni pole sanktsioone, mõeldakse, et mis siis ikka juhtub. Kui eriti midagi ei juhtu, jääbki see sinnapaika ja selline käitumine saab korduda.
Aga mida teha, kui naisele tundub, et ta saab vähem palka kui tema meeskolleeg, kes täidab samu ülesandeid?
Meil on olemas soolise võrdõiguslikkuse volinik, temale saab sellest teada anda. Aga suurem häda on selles, et sageli naised ise ei tunnetagi, et nad on viletsamalt tasustatud. Lisaks on meil kombeks mitte avalikustada palgatasemeid, nii et diskrimineerimist on isegi raske näha.
Viimasel ajal läheb üha enam mehi tööle teenindussfääri, mida muidu peeti naiste pärusmaaks.
«Eelmise aastaga võrreldes on meile näiteks müüja-kassapidaja ametikohale tööle tulnud poole rohkem mehi,» tõdes Rimi Eesti Food personalijuht Õrne Lainde.
Naiste ja meeste palgaerinevuse üheks oluliseks põhjuseks peetakse ka seda, et stereotüüpselt peetakse naistetöödeks näiteks teenindust, kus ongi palgatase teistest elualadest madalam. See kinnistunud arusaam on hakanud muutuma ning ka mehed üha usinamalt poekassadesse tööle trügimas.
«Viimasel ajal kandideerib teenindaja ametikohale rohkem noori mehi, võib-olla on siin põhjuseks ka see, et noored reisivad maailmas rohkem ringi ja muu maailma eeskujul on ka ise rohkem valmis teenindaja tööd tegema,» sõnas Lainde. «Kindlasti on ka eeskuju määrav - kui mehed ikka näevad, et näiteks kassapidajana töötab mees, siis miks ei võiks ka nemad seda proovida?»
Samas moodustavad kauplusetöötajate enamiku ikka naised - kogu Rimi ketis on tööl vaid 55 meessoost müüja-kassapidajat.
Rimi personalijuht kinnitas ka, et nemad naiste ja meeste palkades erisusi ei tee. Ka meeste julgusest paremaid tingimusi nõuda polevat kasu – Lainde sõnul on kõigile uutele töötajatele ette nähtud fikseeritud palk.
Merike Tamm
Lehekülg 1271 / 1592
