Olavi Kärsna
ettevõtluskonsultant

Kodutöötajate kulude arvestamine valmistab tööandjale tihti peavalu, sest kompen­seeritavad kulud vajavad selget tõestamist.

Kodus töötamine on levinud laua taga töötajatel, näiteks ajakirjanikel, telefonimüüjatel ja raamatupidajatel. Palgatöötaja puhul peab firma tema töökoha sisustama ja töövahendid hankima, ükskõik kus inimene töötab.

Kodus töötav inimene ei peaks isikliku varaga tegema tööandja heaks rohkem kui firma ruumides töötav kolleeg. Teisalt jälle tuleb kodukontori juures silmas pidada, et kui töötaja või tema pereliikmed kasutavad tööandja vara omaks tarbeks, on tegemist erisoodustusega. Ei ole vahet, kas firma ostab asjad ise või maksab need ostnud töötajale täies ulatuses kinni.

Nagu FIEdel, nii tuleb ka kodus töötavatel palgatöötajatel arvestada sellega, et arvutit, internetiühendust, telefoni ja teisi üldkasutatavaid seadmeid tarbitakse kodus vähem või rohkem isiklikuks tarbeks. Reeglina on väga raske tõestada, et seda üldse ei tehta. Seda ka siis, kui töötaja elab üksi, rääkimata sellest, kui kodus on lapsi, kelle pea juba vanemate puusadeni ulatub. See tähendab, et firma saab ka ise töövahendit ostes kuludesse kanda või töötajale välja maksta vaid osa ostuhinnast. Sama lugu on käibemaksuga.

Aga nagu FIEde puhul, oleneb kõik konkreetsetest asjaoludest. Kui kodus on riiul, milles ainult tööga seotud kaustad, on see 100protsendiliselt tööga seotud.

Kui inimene teeb kodus tööd, siis on kodu osa ööpäevast tööruumiks. FIE saab seepärast osa kodustest kuludest tulust maha arvata, palgatöötajale peaks firma tegelikult ka osa kodustest ekspluatatsioonikuludest kompenseerima.

Tulumaksuseaduses on aga erisoodustuste tüüpnäitena toodud see, kui firma maksab kinni töötaja eluasemekulusid. Seepärast on mõned kodutöötajaid kasutavad firmad palgatöötajate puhul koduste kulude kompenseerimisest igaks juhuks loobunud ja soovitavad neil, kes kodus töötada tahavad, FIEdeks hakata.

Erisoodustuseks on eluasemekulude tasumine tööandja poolt aga siis, kui see on mõeldud osana töötasust. Kui aga inimene kodus töötab, pole töö tegemiseks kasutatava osa kulude tasumine erisoodustus. Omaette küsimus on, milliseid kulusid ja kui palju kompenseerida ning kuidas seda korralikult paberil vormistada. Ühest küljest maksaks töötaja oma korteri eest niikuinii, teisalt kasutab ta töötades rohkem elektrit ja vett ning osa kodust amortiseerub natuke intensiivsemalt.

Koduste kulude tööga seotuse protsendi määramisega on probleemid samad, mis FIEdel: täpset protsenti enamasti määrata ei õnnestu ja universaalset soovitust anda ei saa. Kõik oleneb konkreetsetest asjaoludest.

Telefonimüüja kasutab töö tegemiseks palju telefoni, raamatupidaja jälle arvutit. Lastega peres kasutatakse ainsat arvutit ilmselt isiklikuks tarbeks rohkem, kui seda teeks üksi elav raamatupidaja.

Seda, et üks ruum on kodus ainult ettevõtluse või palgatöö tegemiseks, enamasti ei juhtu. Samuti ei saa täpset numbrit elektrikulule. Telefonile küll saaks, aga see maksab. Paljud FIEd on telefoni kõneeristusi tellinud paar-kolm kuud ja sealt leitud protsenti kasutanud ka edaspidi.

Kirjalik leping muudab kulutused usaldusväärseks

Laialt kasutatava telefoni kindla kuulimiidi kompenseerimise kallal eriti ei urgitseta. See, kui firma maksab kinni näiteks 400 kooni iga kuu telefoniarvest, ei tähenda aga, et töötaja tegelikult 400 krooni eest tööasju ajas. Kokkuleppeline number on kehtestatud ­ainult isikliku sõiduauto tööandja huvides kasutamisele.

Muude kulude kohta kehtib nõue, et kuludesse kanda ja välja maksta saab ainult tegelikke ja dokumentaalselt tõendatud asju. Kui see võimatuks osutub, on tõendatavuselt järgmine variant kokkuleppeline protsent igakuistest tegelikest kuludest.

Kuna kirjalikke tõendeid hinnatakse suulistest usaldatavamaks, tuleb teha kirjalik leping: mida kodus tehakse ning mis ulatuses seda kompenseeritakse. Tööandjal peab olema iga tehingu kohta algdokument ja töötaja peab kompenseeritavate kulude kohta raamatupidamise seaduses toodud algdokumentide nõudeid rahuldava taotluse kirjutama.

Kulude paberitega “katmine” on nii tööandja kui töötaja huvides. Seadus ütleb, et isiku maksustatavaks tuluks ei loeta teise isiku kasuks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulude hüvitisi. Seega võib niisama maksmisega tekitada probleeme ka töötajale.

Ketlin Priilinn

Asutuse sisekorraeeskirjad tasub paari aasta tagant üle vaadata, sest seadused ja käitumisreeglid on tänapäeval muutlikud.

EMT avalike suhete juht Kaja Pino sõnul nimetatakse siseeeskirju nende ettevõttes kodukorraks ja nii on neil “Kodukord büroohoones” ja “Kodukord tehnokeskuses”. “Üldjoontes ütlevad need dokumendid, milline on õige ja hea käitumine EMT territooriumil,” selgitab Pino. “Sõnastus on sõbralik ja juhendav, mitte mingis keelan-käsin vormis.”

Pino lisab, et kuna ettevõttes on asjalik haldusosakonna juhataja ning tegemist on üldse normaalse firmaga, siis midagi aegunut või pentsikut kodukorras ei ole. “Muudatusi tehakse vastavalt vajadusele, ehk siis, kui midagi muutub,” ütleb Pino. “Kodukord on välja pandud meie siseportaali Triinu elektroonilises dokumendihalduses, kõik töötajad on reeglitest teadlikud ja järgivad neid.”

Pino sõnul on temal isiklikult raske kinni pidada punktist, et majja tulek ja lahkumine tuleb läbipääsukaardiga kaardilugejas fikseerida. “Kui tulen kellegagi koos, kipun seda lihtsalt unustama ja niisama sisse või välja jalutama,” räägib Pino. “Aga see ei ole sisekorraeeskirjade, vaid minu probleem.”

Tallinna Piimatööstuse personalijuht Tiiu Sarapuu sõnul peab tööandja vastavalt töö­lepingu seadusele määrama oma töösisekorra eeskirja ja nii on see ka Tallinna Piimatööstuses. “Eeskirjades on lahti kirjutatud käitumisreeglid, mida pooled üksteiselt ootavad,” räägib Sarapuu.

“Meie sisekorraeeskirjad on koostatud 1999. aastal ja vajaksid kindlasti uuendamist juba kasvõi seetõttu, et seadusandluses on olnud muudatusi,” leiab Sarapuu. “Kuue aasta jooksul on ka ettevõte arenenud ja seegi on endaga kaasa toonud vajaduse sisekorraeeskirjad taas üle vaadata ja täiendusi teha.” Sarapuu lisab, et midagi naljakat või sellist, mida pole võimalik elus järgida, eeskirjad siiski ei sisalda. “Töötajad peavad olema ja on sisekorraeeskirjadest teadlikud, neid on neile tutvustatud ja töötaja on seda ka oma allkirjaga kinnitanud,” ütleb Sarapuu. “Eeskirjad on töötajatele igal hetkel kättesaadavad juhuks, kui on tarvis midagi täpsustada või meelde tuletada.”

Uutele töötajatele tutvustab Sarapuu sõnul eeskirju personaliosakond, rääkides lahti olulised punktid, mida kindlasti töötaja peaks meelde jätma või mis on ka praktikale toetudes tekitanud probleeme. “Selline ülerääkimine ja olulistele punktidele tähelepanu juhtimine on kindlasti uuele töötajale abiks ettevõttesse sisseelamisel,” usub Sarapuu. “Kuna plaan on eeskirju uuendada, siis kohe, kui see saab tehtud ning tööinspektori poolt kinnitatud, tahaks uued eeskirjad intranetti üles panna, aga selle kõrval jätame kindlasti ka paberkandjal kättesaadavuse võimaluse töötajatele alles, sest kõigil töötajatel ei ole intraneti kasutamise võimalust.”

Sarapuu ütleb, et töösisekorraeeskirjade täitmise jälgimiseks iseenesest mingeid spetsiaalseid tegevusi ei tehta. “Kui juht või ka kolleeg märkab rikkumist, siis juhitakse sellele reeglina alguses suuliselt töötaja tähelepanu, kui aga rikkumine on korduv või ka mingeid kahjusid endaga kaasa toov, siis võib juhtuda, et eeskirjade rikkujale määratakse distsiplinaarkaristus.”

Siiski pole eeskirjad Sarapuu sõnul iseenesest selleks, et nende alusel töötajaid karistada, vaid pigem ikka selleks, et korrastada ühist arusaamist sellest, kuidas ettevõttes tegevused on korraldatud ja millised on töötaja ja tööandja tegutsemisereeglid erinevates olukordades.

“Ise arvan siiski nii, et kuigi eeskirjades on nn miinimumprogramm kirjas, peaks iga tööandja pisut laiemalt asjale vaatama,” leiab Sarapuu. “Võiks mõelda selle peale, mida ta õigupoolest ikkagi konkreetses töökeskkonnas reguleerida tahab – näiteks koosolekutest osavõtt, tervisekontrolli läbiviimine või see, keda, millal ja kuidas peaks töötaja teavitama, kui tal pole võimalik oma töökohustusi täita. Samuti rida muid kas valdkonnast või tööspetsiifikast tulenevaid reegleid.”

Eesti Raudtee personalidirektori Ille Einmanni sõnul on nende ettevõtte eeskirju võimalik lugeda intranetist. Samuti on need kättesaadavad väikeste brošüüridena. Sisu osas on need pigem üldiseks raamiks täpsematele tööalastele juhistele ja kordadele.

“Punkte, mis ettevõtte igapäevase eluga vastuolus oleks, meil ei ole, küll aga oleme valmis eeskirju tulenevalt ettevõttes ja ka seadustes toimuvatest muudatustest kohendama ja täiendama,” ütleb Einmann.

Punktid, mis sätestatakse sisekorraeeskirjades

hooliv suhtumine töövahenditesse
parkimine ja liiklus hoonete juures
kodukord ruumides
sisenemise ja väljumise registreerimine
nõupidamis- ja muude ühisruumide ­kasutamine
suitsetamine
külaliste vastuvõtmine ja ka nende liikumine majas
konfidentsiaalsete dokumentide hävitamine
töölepingu sõlmimine, muutmine ja lõpetamine
tööaeg ja selle üle arvestuse pidamise kord
puhkeaja regulatsioon
töötasu maksmise kord
tööalaste korralduste andmise kord
üldised töökaitse ja tuleohutuse juhised
töötajate tunnustamine
taunitav käitumine
distsiplinaarkaristuste määramine

Agne Narusk

Töölähetusse saatmist ning kulude hüvitamist reguleerib päris mitu seadust.
Tööandja saadab komandeeringusse, kuid keeldub selleks avanssi maksmast? Järelikult võib töötaja minekust keelduda, selgitas Põhja politseiprefektuuri konsultant Vilve Kalda personalitöö konverentsil “Kas kõik on korras?” töölähetuse põhitõdesid.
Niisiis, mida on kasulik töösuhte mõlemal poolel tänapäevasest “komandirovkast” teada.

Töötaja kohustus

Enamasti on töölähetusel käimine töötaja kohustus. Kuid siin on ka mõned olulised erandid.

•• Töölähetusse ei saa saata rasedat ja alaealist. Mitmel juhul on vaja töötaja nõusolekut (nt alla 3-aastase lapse ema puhul).
••Töötaja võib töölähetusest keelduda, kui majutuskulud on alammäärast väiksemad või kui tööandja keeldub lähetuskulude katteks avanssi maksmast.

Tagatised ja hüvitised

•• Töölähetuse ajaks tuleb säilitada töökoht ja keskmine palk.
•• Töötajale hüvitatakse dokumentaalselt tõendatud sõidu-, majutus- ja lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning makstakse päevaraha.

Sõidu- ja majutuskulud

•• Sõidukulu – sõit lähtekohta ja tagasi töökohta.
•• Sõidukulu hüvitatakse kulu tõendava dokumendi või sõidupileti alusel.
•• Majutuskulude alammäär on riigisisese lähetuse korral 200 krooni ja välislähetuse korral 800 krooni. Ülemmäär vastavalt 1200 ja 2000 krooni.
•• Muude kulude hüvitamiseks on vaja neid tõendavaid dokumente ning tööandja kirjalikku otsust.

Päevaraha

•• Päevaraha suurus ei sõltu sellest, kui kaua tuleb komandeeringus olla.
•• Riigisisese lähetuse korral on päevaraha 50–80 krooni, välislähetuses 350–500 krooni. Teenistujatel vastavalt 80 ja 500 krooni.
•• Juhul kui töötaja saab lähetuses tasuta süüa, võib tööandja vähendada päevaraha määra kuni 70 protsenti.
•• Päevaraha võib maksta ka nn kolmas isik. Sel juhul peab töö-andja vajadusel puudujääva osa ise juurde maksma.
•• Välislähetusse mineja peab arvestama nn kolme tunni reeglit, mis kehtib väljasõidu ja saabumise päeval (alla kolme tunni tähendab, et maksta tuleb hoopis riigisisest päevaraha).
•• Teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse päevaraha siis, kui lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökoha asula piirist.

Loe kõigest pikemalt:
Vilve Kalda “Riigisisene töölähetus ja välislähetus”, EPL Töö, 26. sept

Mis on töölähetus
Vajalikud seadused

•• Töölähetus on tööülesannete täitmine väljaspool töölepinguga kindlaks määratud töö tegemise asukohta.
•• Töölähetus pole töötaja sõitmine oma elukoha ja töölepinguga määratud töökoha vahet.
•• Lähetusse võib töötaja saata mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Poolte kokkuleppel võib ka kauemaks.
Tegutsemiseks vajalik:
•• Teenistuslähetuse kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord (vabariigi valitsuse määrus (vvm) 28. 03. 2001, nr 108, muudetud 07. 07. 2005, nr 155).
•• Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord (vvm 22. 12. 2000, nr 453, muudetud 07. 07. 2005, nr 155).
•• Teenistuja välislähetusse saatmise korra kinnitamine (vvm 26. 02. 1997, nr 47, muudetud 24. 12. 2004, nr 370).
•• Töölepinguseaduse § 51 (§ 26, lg 3) ja
•• Palgaseaduse § 27.
•• Tulumaksuseaduse § 13, 31, 1 9 ja 48.


Niina Siitam, Tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Töötamise aluseks oleva lepingu valikul tuleks eelkõige lähtuda sellest, mida pooled lepinguga määratleda tahavad ehk millele on leping suunatud.

Lepingute paljusus kehtivas õiguses annab võimaluse töötada erinevaiö alusteil.

Töölepingu seadus sätestab töölepingu sõlmimise, võlaõigusseadus aga annab võimaluse sõlmida teenuse osutamiseks töövõtuleping või käsundusleping. Millisel juhul millist lepingut sõlmida, ei olegi väga lihtne otsustada, sest kõigi nende lepingute alusel tehakse tööd.

Võtta lepingu valikul aluseks poolte tahe ei ole ilmselt kõige õigem ega peamine, sest pooled ei suuda alati orienteeruda lepingute erinevuses ehk määrata kindlaks, mis on lepingu esemeks. Nii tuleks töötamise aluseks oleva lepingu valikul eelkõige lähtuda sellest, mida lepinguga reguleerida tahetakse ehk millele on leping suunatud.

Töölepingust

Töölepingu puhul võiks öelda, et kui töölesoovija võetakse ametikohale või tööle täitma tööandja majandustegevusest tulenevaid tööülesandeid, on see eeldus töösuhte tekkimisele ja lepinguks on tööleping.

Töölepingule on omane töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile, töötaja tööga kindlustamine, palga maksmine töölepingus kokkulepitud tingimuste järgi, tööandja distsiplinaarvõim töötaja üle; tööajanormi ja -korralduse ning töötegemise asukoha kindlaksmääramine.

Kõiki eelnimetatud tingimusi tuleb vaadelda koos, sest eraldivõetuna ei anna üks või teine alust väita, et tegemist on töösuhtega.

Tööleping on kirjalik ja sõlmitakse seaduses sätestatud kohustuslikke tingimusi järgides. See leping on üldjuhul ka alaline. Üksnes seaduses määratletud alustel võib sõlmida tähtajalise töölepingu. Selline regulatsioon puudub teiste lepingute puhul, sest pooled on vabad otsustama lepingu ajalise kehtivuse üle.

Töövõtulepingust

Töövõtuleping kui võlaõiguslik teenuse osutamise leping on töölepingu kõrval üks sagedamini sõlmitavaid lepinguid.

Võlaõigusseadus sätestab töövõtulepingu sõlmimise siis, kui pooled lepivad kokku asja valmistamises, selle muutmises või teenuse osutamises. Lepingu esemeks on tulemus, milleks on valmistatud asi või osutatud teenus.

Töövõtulepingule seadus kohustuslikke tingimusi ei sea, isegi mitte seda, kas leping peab olema kirjalikus vormis või mitte. Lepingupooled – tellija ja töövõtja – on tingimuste kokkuleppimises üsna vabad, lähtudes siiski lepingu täitmisel saavutatavast tulemusest, poolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest. Kuna töövõtuleping on suunatud sätestatud tulemuse saavutamisele, on eelduseks, et leping on tähtajaline.

Pooled peavad lepingu sõlmimisel arvestama üldjuhul sellega, et töövõtja otsustab lepingu täitmiseks vajalike tingimuste üle, täidab lepingut oma töövahenditega, vastutab lepingutingimustele mittevastava asja valmistamise või osutatud teenuse, samuti lepingu täitmise tähtajast mitte kinnipidamise eest.

Samas on lepingus võimalik kokku leppida ka teisiti. Töövõtja peab arvestama, et lepingu täitmisega kaasnev risk lasub temal. Töövõtulepingus kokku lepitud tasu makstakse üldjuhul pärast lepingu täitmist. Tasu võib maksta ka ositi, kui nõnda seisab lepingus.

Töövõtulepingu võib tellija igal ajal üles öelda, kusjuures töövõtjal on õigus nõuda tehtud töö eest kokkulepitud tasu. Töövõtjal ei ole õigust tehtud töö eest tasu nõuda, kui tellija on lepingu üles öelnud töövõtjapoolse lepingutingimuste rikkumise tõttu.

Käsunduslepingust

Käsundusleping kui võlaõiguslik teenuse osutamise leping sõlmitakse siis, kui selle objektiks on käsundi täitmine. Käsundiks võib olla õigusabi osutamine, tehing või muu toiming, mille täitmise eelduseks on käsundisaaja erialased teadmised ja võimed.

Käsundusleping võib olla tähtajaline või tähtajatu. Üldiselt peab käsundisaaja järgima käsundi täitmisel käsundiandja juhiseid.

Erinevalt teistest lepingutest, mille puhul on oluline saavutada lepingu täitmisega positiivne tulemus, võib käsundi täitmise tulemuseks olla ka käsundiandjale negatiivne tulemus. Nii näiteks loetakse käsund täidetuks ka juhul, kui käsundisaaja ei saavutanud kohtus käsundiandja jaoks positiivset tulemust.

Merike Lees
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Lähetuses olevale töötajale tuleb maksta nii palka kui ka lähetuse päevarahasid, sest päevarahaga ei saa asendada palka.
Tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, majutusraha ja sõiduraha. “Tööandjal ei ole valida, kas ta maksab või mitte, seadus kohustab,” lausus Rödl & Partneri maksukonsultant Virve Aru möödunud teisipäeval Äripäeva seminaril “Muudatused lähetustes ja välistehingute maksustamises”.

Tööandjate väide, et päevaraha ei maksta töötaja nõusolekul, ei ole vettpidav, sest kui tekib konflikt, esitab töötaja tööandjale tagantjärele nõude ka lähetuse päevarahade eest, selgitas Aru.

Päevaraha makstakse tingimusel, et lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast. Nt Tallinnast Keilasse tööleminek on töölähetus, mille eest päevaraha ei pea maksma, kuid sõidukulud tuleb hüvitada, sest lähetus on igasugune töötaja saatmine tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise kohta, rääkis Aru.

Mõned tööandjad asendavad lähetuse ajaks palga päevarahaga, säästes nii sotsiaalmaksusuuruse summa. “Päevaraha ei asenda töötaja palka,” kinnitas Aru. “Päevaraha tuleb maksta lisaks palgale.”

Viimsi Tervise raamatupidaja Malle Loori sõnul on nemad Eesti-sisesteks sõitudeks alati vormistanud lähetuse ja selle eest ka päevaraha maksnud. Isikliku auto kasutamine ja selle kompenseerimine ei käi aga meie ettevõtte spetsiifikaga kokku, märkis Loor.

Lähetus algab sellest hetkest, mil töötaja hakkab lähetusse sõitma. Näiteks kui Lõuna-Eesti ettevõttest sõidab töötaja kõigepealt Tallinna, ööbib seal, sõidab hotellist sadamasse, läheb hommikul laevaga Helsingisse, Helsingist sõidab rongiga Põhja-Soome ja seal bussiga oma sihtpunkti, siis kõigi nende sõitude ja ööbimiste eest tuleb tööandjal maksta. “Lähetuses olles täidab töötaja oma tööülesandeid ega pea seda tegema oma kulu ja kirjadega,” lisas Aru.

Töötajat võib lähetusse saata ilma tema nõusolekuta kuni 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Kuid töötaja võib ka sellisel juhul lähetusest keelduda, kui ta ei saa lähetuskulude avanssi või tema majutuskulud hüvitatakse alammäärast väiksemas summas, mis on Eesti-sisese lähetuse puhul 200 ja välislähetuses 800 krooni.

Kokkuleppel töötajaga võib lähetus kesta ka üle 30 kalendripäeva. Sellisel juhul on soovitav kokkulepe vormistada kirjalikult, kuid selleks ei ole vaja koostada eraldi dokumenti, piisab, kui seda teha töölähetuse otsusega samal paberil, selgitas Aru.

Rasedat ja alaealist ei või lähetusse saata, see keeld tuleneb töölepingu seaduse § 51 lõikest 2. Alla kolmeaastast last kasvatavat ema võib lähetusse saata vaid tema nõusolekul.

“Mulle on jäänud mulje, et veerand firmadest ei pea oluliseks kirjalikku lähetuse vormistamist ja arvavad, et piisab vaid kuludokumentidest,” rääkis Aru. “Valitsuse määrus aga ütleb, et lähetuse esimeseks sammuks on kirjalik lähetuse vormistamine.” Lähetuse otsusel peab olema näha täpne sihtkoht – ei piisa näiteks Soomest, alati on teada täpsem koht, samuti tuleb märkida lähetuse kestus, asutus, kuhu töötaja suunatakse, ülesanded, päevarahade määrad ja avanss. “Töötaja peab olema eelnevalt informeeritud, kui palju talle hüvitatakse, sest kui hüvitis jääb alla alammäära, on tal õigus lähetusest keelduda,” rääkis Aru. Avansita lähetusest on töötajal samuti võimalik keelduda.

Juhul, kui töötaja on nõus, et saab lähetuse rahad hiljem kätte, tuleb see Aru sõnul ka nii vormistada.

Töötaja võib lähetuse ühitada oma puhkusega

Mida teha siis, kui sõidupilet kaob, või kas hüvitada sõidukulusid, kui töötaja ei naase kohe pärast lähetuse lõppu – neid küsimusi selgitab Rödl & Partneri maksukonsultant Virve Aru.

Küsimused esitasid Äripäeva seminaril “Muudatused lähetustes ja välistehingute maksustamises” osalejad eelmisel teisipäeval hotellis Radisson.

Kas lähetuse kuludokumendina on aktsepteeritavad piletid, mille kuupäev ei ühti lähetuse lõpukuupäevaga – näiteks on töötaja ühitanud lähetusega oma puhkuse?

Määrus ei sätesta, et kuludokument peaks olema sama kuupäevaga. Me ei saa öelda, et kui lähetus lõppes pühapäeval, aga inimene naasis kolmapäeval, siis ei olnud see töölähetusest naasmine. Seda oleks hea näidata juba lähetuse otsuses.

Kuidas lähetada töötajat, kes töötab töövõtulepinguga, ning mil viisil hüvitada temale lähetuse kulusid?

Lähetusse saab saata ainult töölepingu seaduse alusel töösuhtes olevat töötajat.

Töövõtulepingu alusel töötava inimese lähetamisel saab katta tema sõidu- ja majutuskulud tulumaksuseaduse paragrahv 12 alusel, kuid isikule ei saa maksta päevarahasid maksuvabalt.

Kuidas hüvitada töötajale isikliku sõiduauto kasutamist töölähetuses?

Kui inimene kasutab lähetuses olles oma isiklikku sõiduautot, saab hüvitada maksuvabalt kuni 1000 krooni, kui ei peeta sõidupäevikut, ja kuni 2000 krooni, kui peetakse sõidupäevikut.

Hüvitiste suurused on kehtestatud kalendrikuu ja ühe hüvitist saava isiku kohta. Ühte ja sama autot võib kasutada mitu inimest.

Kas juhul, kui ettevõte maksab sõidupiletite eest arvega, kas siis on vaja raamatupidamisele ka sõidupiletit?

Arve on kuludokument. Kui selle kõrvale on panna ka lähetusotsus, kust on näha nende isikute nimed, kes neid pileteid kasutades lähetusse läksid, siis on see aktsepteeritav.

Kui tööandja maksab töölähetuse sõidupileti eest avanssi, aga pilet kaob ära, mida siis teha?

Tuleb taotleda duplikaati. Kui seda ei saa, siis on tehtud väljamakse erisoodustus, millelt tuleb maksta erisoodustusmaksu.

Kuidas käsitleda hommikusööki hotelliarvel, kas see läheb majutuskulude sisse?

Kui arvel on näha, et majutus maksis nii palju ja hommikusöök nii palju, siis tuleb hommikusööki lugeda erisoodustuseks.

Kui Tallinnas asuva ettevõtte töötaja koos autojuhiga käib Pärnus, kas siis peab vormistama nii töötajale kui ka autojuhile lähetuse? Kuna tegu on kaugemal kui 50 km asuva kohaga, kas siis on mõlemal õigust saada ka päevaraha?

Kui ka autojuhi töökoht on Tallinnas ja tema igapäevane töö seisneb Tallinna-sisestes sõitudes, siis Pärnusse minnes on tegemist tavalise töölähetusega ja tuleb maksta ka päevaraha.

Töötaja saatmine teise liikmesriiki allub ELi seadustele

Töötaja saatmine teenust osutama teise ELi riiki allub ELi seadustele. Selle järgi peab olema Eesti lähetava ettevõtte ja teenuse saaja ettevõtte vahel mõnes teises ELi riigis sõlmitud leping teenuse osutamiseks ning töötajal peab olema kaasas sotsiaalkindlustusametist taotletud vorm E 101, millega ta saab kohapeal tõendada oma lähetatud töötaja staatust. Näiteks selleks, et Eesti ettevõte saaks saata oma töötaja Soome teenust osutama, on vajalik leping Eesti ja Soome ettevõtte vahel, ilma lepinguta seda teha ei saa.

Töötajat saab lähetada ainult ettevõtja, kellega tal on sõlmitud töösuhe. Lähetatud töötaja on see, kes piiratud aja jooksul teeb oma tööd muu liikmesriigi territooriumil kui tavaliselt. Seepärast ei ole tööjõurendifirmal töölähetusi.

Kuna suur osa lähetava ettevõtte käibest peab tekkima algses riigis, kuid tööjõurendifirmal ei teki seda Eestis üldse, siis ei saaks meie büroo töötajad ka välismaal lähetuses käia, märkis tööjõurendifirma Barona Eesti raamatupidaja Margot Hansalu, lisades, et see on kahe otsaga asi.

Teenuse osutamiseks töötaja lähetamine muutub Eestis järjest aktuaalsemaks, seda kinnitas ka Elektritsentrumi raamatupidaja Aino Jõesaar.

Ehkki praegu ei ole Elektritsentrumi töötajate minek teise riiki elektritööde teenust osutama päevakorras, on minult selle kohta küsitud ja ma pidin endale asja selgeks tegema, selgitas Jõesaar.

Töölähetuse otsus koondab kõik olulised küsimused

Otsuses on näha:
töölähetusse saadetav ­töötaja
töölähetuse sihtkoht
töölähetuse periood
töölähetuse kestus päevades
töölähetuse eesmärk
töötajale makstav avanss
hüvitamisele kuuluvad lähetuskulud vastavalt kuludokumentidele: sõidukulud (märkida arve esitaja nimetus, dokumendi nr ja summa), majutuskulud (märkida arve esitaja nimetus, dokumendi nr ja summa)
Allikas: Virve Aru