Artiklid
Äripäev kirjutas juhtkirja sotsiaalmaksu muutmisest töötaja maksuks ligi aasta tagasi, novembris 2001. Selle aja jooksul on lisandunud üleskutsele peale ettevõtjate uusi toetajaid, mille tulemusel on idee valitsuses arutlusel.
Kõige õigem on muuta sotsiaalmaksu praegused 33% täielikult töötaja maksuks, kuna see pidurdab kõige efektiivsemalt katseid niigi kõrge sotsiaalmaksu määra tõsta. Seaduse muudatus koos brutopalga tõstmisega oleks vaja ära teha enne Riigikogu valimisi.
Oletame, et pärast Riigikogu valimisi saavad võimule vasakpoolsed, kelle käed sügelevad kõige rohkem raha maksimaalse ümberjagamise järele.
Kui sotsiaalmaks jääb tööandja maksuks (loe: ettevõtja maksuks kuna lisaväärtust loob vaid ettevõtlus), võib maksumäära tõstmine lihtsasti läbi minna.
Protestijate hulk on väiksearvuline. Kui sotsiaalmaksu maksab aga töötaja ise, võrduvad katsed maksu tõsta poliitilise enesetapuga, sest peaaegu kõik töötajad on ju ka valijad.
Siiamaani liberaalse majandusega Eestile pole niisugune efektiivne kaitsemeede üldsegi mitte ülearu. Muudatust sunnib tegema ka töötaja praegune peaaegu täielik huvipuudus sotsiaalmaksu summade suuruse ja nende kasutamise üle. Midagi läheb pensioni-, midagi haigekassasse, ühine on vaid pöidlate keerutamine, et praegune süsteem kedagi ei rahulda. See on aga ainult vesi maksukoormuse tõstjate veskile.
Seevastu lisandunud töötuskindlustuse üheprotsendilist makset märkasid oma palgalehel kõik, mistõttu tekkis ka diskussioon, kusjuures täiesti õigustatult, pensionäride ja pensionieelikute ebaõiglase kohtlemise üle. Sama tuleb käivitada sotsiaalmaksu osas.
Et sotsiaalmaksu jääks ka edaspidi arvestama ja kinni pidama tööandja (nii nagu praegu tulumaksugi), siis väidavad kriitikud, et midagi ei muutu. See pole õige. Erinevus ilmneb kas või ühel lihtsal näitel. Pensionikindlustuse teise samba puhul on kujunenud lendlauseks maksad ise 2% ja riik kingib pealekauba veel 4%.
Kui sotsiaalmaks on täielikult töötaja maks, mis ei pidavat ju midagi muutma, siis nn kingitused millegipärast haihtuvad. Juba see konkreetne näide peaks veenma maksumuudatuse vajalikkuses: töötaja huvi ja arusaamine maksupoliitikast paraneb oluliselt. Sotsiaalkindlustuse summad on jagatud tööandja ja töövõtja vahel näiteks meie naaberriikides Soomes ja Lätis.
Eraldi teema, mida Äripäev on jätkuvalt propageerinud, on ravikindlustuse 13 protsendipunkti osaliselt vabatahtlikuks muutmine.
Näiteks pool on kohustuslik makse laste, õppurite, pensionäride, töötute ja puuetega inimeste raviks.
Kuid teine pool oleks võimalik rahas kätte saada, et vormistada personaalne ravikindlustuse poliis kas haigekassas või kindlustusseltsis sõltuvalt sellest, kes soodsamalt pakub. Või jääda enda puhul lootma nn ühiskatla printsiibile, makstes vanaviisi.
Unustades ära kingitused, on pensionikindlustuse 20 protsendipunkti mingil määral vabatahtlikkuse alusel juba jagatud, mis on iseenesest positiivne.
ETA
23. oktoober 2002 5:45
Uuest ravikindlustuse seadusest välja jäänud nn tervisepäevad pole praegu ühegi seadusega reguleeritud ning arstitõendita puudumist saab kokku leppida üksnes asutuse piires sisekorra eeskirjadega.
Enne 1. oktoobrit oli töötajail õigus puududa aastas kolm päeva tervislikel põhjustel või perekonnaliikme hooldamiseks ilma arstitõendita. Nende päevade eest ei maksnud töötajale ei tööandja ega haigekassa. Uue seadusega seda võimalust enam pole.
Haigekassa avalike suhete juht Anne Osvet ütles ETAle, et tervisepäevade rakendamine asutuse siseselt eeldab nii tööandjate kui töövõtjate poolset kokkulepet.
Riigikogu Mõõdukate fraktsiooni aseesimees, endine sotsiaalminister Eiki Nestor ütles ETAle, et tervisepäevi pole enam ravikindlustuse seaduses seetõttu, et need peaksid olema lahendatud mingi muu, näiteks töö- ja puhkeaja seadusega. Praegune ravikindlustuse seadus vastab vaid küsimusele, mida saab inimene selle 13 protsendi sotsiaalmaksu eest, mis läheb haigekassale.
Nestori hinnangul võiks taoliste tervisepäevade võimalus olemas olla, sest iga kergema hädaga ei peaks arsti koormama. Praegu on selles osas seadusandlik lünk. Kollektiivlepingutega ei õnnestu ilmselt alati jõuda ses osas kokkuleppele.
Nestori sõnul võiks selle teema üles võtta valitsus, siis võiks ka loota, et see ka Riigikogus läbi läheks.
Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) teatas eile ETAle, et pöördus Riigikogu sotsiaalkomisjoni poole kirjaga, mis toetab töö- ja puhkeaja seaduse kahe paragrahvi muutmise seaduse eelnõu.
EAKL on seisukohal, et kui töö- ja puhkeaja seadust hakatakse muutma, siis on vaja lahendada ka uue ravikindlustuse seaduse jõustumisega tekkinud probleem, et töötajal on ära kadunud arsti nõusolekuta vabade päevade võtmise võimalus oma tervise või pereliikmete eest hoolitsemiseks.
Juhtkiri
Ametiühingud on võtnud endale ülesande tõsta alampalk 2008. aasta 1. jaanuariks 41 protsendini riigi keskmisest palgast. Järjekordne samm selles suunas on alampalga tõstmine uuest aastast 2160 kroonini kuus.
Töötasu alammäära administratiivne kehtestamine ei ole õige üleriigiline alampalk ei arvesta tööturu regionaalseid erinevusi ning alampalga pideval tõstmisel lähtutakse meelevaldse protsendi tagaajamisest , mistõttu tuleb Äripäeva meelest Eestis alampalgast loobuda.
Hoolimata väiksusest on Eesti eri piirkondade vahel kaunis suured erinevused. Mis sobib Tallinnasse, ei pruugi sobida maapiirkondadesse. Ei saa välistada, et mõne maaettevõtja jaoks on ka alampalga maksmine üle jõu käiv, kuna tulude-kulude vahe ei vea kuidagi välja. Samas võib piirkonnas olla tööjõudu, kes on nõus töötama ka madalama palga eest kui kehtestatud alampalk. Miks mitte neile seda lubada?
Seadus aga, kui sellest näpuga järge ajada, niisugust asja ei võimalda, sellega kannatab tööturu paindlikkus. Näiteks tulla vähema raha eest suveperioodiks tallu sulaseks, saada söök ja elamine, mis ka maksab, ja tasuks võib-olla osa põllumajandussaadustest. Kui aga alampalk jõudsas tempos kasvab, saab (ametlik) tööpuudus maapiirkondades ainult suureneda.
Alampalga tõstmise ebaotstarbekusele viitab teinegi asjaolu nn neljakuisel katseajal tuleb samuti vähemalt alampalka maksta. Paljud töötajad ei pea üle katseaja vastu, mille järel tuleb ettevõtjal otsida uus töötaja, kellega ei pruugi minna paremini.
Niisugusel juhtumil on alampalga tõstmine ettevõtjale põhjendamatu lisakulu. Madalama alampalga korral saaks rohkem maksta neile, kes oma tööd südamega teevad. Samas tagaks alampalk võrdlemisi hõlpsad neljakuulised äraelamisperioodid luhvtivendadele.
Alampalga tõstmise kasuks räägiks justkui ümbrikupalga osa vähenemine põhimõttel, et on tegelik palk, millest on ametlikult vormistatud vaid alampalga osa, ja ülejäänu läheb ümbrikku. Kui alampalk tõuseks, jääks ümbrikupalgale väiksem osa. Tõenäoliselt osa tööandjate-töövõtjate puhul nii lähebki. Sellise suhtumisega me aga legaliseeriksime maksupettuse: katsu suurenevalt alampalgalt maksud ära maksta, muus osas võid toimida oma äranägemise järgi.
Ent võib juhtuda ka nii, et suurem alampalk sunnib kogu palga mustalt peo peale maksma. Seega ei saa kontrolli mingil juhul lõdvendada ja ka poolpettureid tuleb ühtmoodi puistata.
Küsimuse tekitab, miks peab alampalk tõusma just 41 protsendini keskmisest palgast. Teada on, et kaks kolmandikku kuni kolm neljandikku töötajaist saavad väiksemat palka kui keskmine. See tuleneb mõne sektori ülipalkadest, silma paistavad tipp-poliitikute ja -ametnike palgad. Seega on ametiühingute nõudmine sisult suurem, kui võib protsentuaalselt paista.
Õige on lähtuda põhimõttest, et palgakasvuga peab kaasnema ka tootlikkuse kasv, alampalga puhul see täidetud pole.
ETA
23. oktoober 2002 5:45
Keskerakondlasest sotsiaalminister Siiri Oviir tutvustas teisipäeval valitsuse kabinetinõupidamisel ettepanekut, mille järgi hakataks praegu vaid tööandja õlgadel lasuvat sotsiaalmaksu jagama tööandja ja töötaja vahel.
Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) sotsiaalsekretär Harri Taliga ütles ETAle, et sotsiaalmaksu jaotamise ettepanekuga tulid välja tööandjad tänavu kevadel.
Ettepanekut arutati sotsiaalmajandusnõukogus, kes moodustas töörühma. Töörühm arutas küsimuse plusse ja miinused, kuid leidis, et sisuliselt miski ei muutu.
Taliga sõnul oli kõne all variant, et kogu sotsiaalmaksu koormus läheks töötajatele ja tööandjatele ei jääks midagi. See aga on vastuolus rahvusvaheliste kohustustega ja pole sisuliselt võimalik, lisas Taliga. Sel juhul tuleks riigil suurendada kulutusi sotsiaalkaitsele kolm korda.
Teine variant oli jagada maks pooleks ja kolmas võimalus, et tööandaja maksab ainult pensioni ja töötaja maksab 13 protsenti ravikindlustusse ja vastupidi. Kaaluti ka praeguse variandi jätkamist, kus 33 protsenti on tööandja maks, rääkis Taliga.
Taliga sõnul lähtusid töörühma arvutused sellest, et raha juurde ei tule. Tegemist on küllaltki kalli reformiga ja kui seda ümber korraldada nii, et midagi sisuliselt ei muutu, siis pole sel asjal mõtet, lausus Taliga. Tema sõnul on Eesti probleem see, et tööjõud on riigis kõrgelt maksustatud.
Taliga sõnul võib sotsiaalmaksu panemine töötajale ka töötaja jaoks kahjulik olla. Tööandja võibolla loodab, et kui peab ühekordselt palka tõstma maksu arvelt, mis oli jagamise eeldus, et reformi hetkel tõstab ja pärast ei tõsta, lisas Taliga. Tema sõnul ei saa seda välistada.
Valitsusse jõudis eile sotsiaalmaksu reformikava esimene dokument, mille eesmärk on jagada sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel.
Ma ei usu, et täna-homme midagi muutub, ütles Tööandjate Keskliidu esindaja Tarmo Kriis Eesti Päevalehele. Vähemalt mitte selle valitsuse ajal, kuna koalitsioonileppest on maksuküsimused välja viidud.
Kuna reformi eeldus on, et keegi kolmest osapoolest, töötaja, tööandja ega riik ei kaotaks, ehk dokumendis on mängitud nn nullsummamängu, siis reaalset mõju lähemas tulevikus selline reform Eesti maksupoliitikas ei oma. Küll on sellel väga tugev ideoloogiline eesmärk, selgitas Kriis.
Praegu ei tunneta töötaja, mida tähendab sotsiaalkindlustus või ravikindlustus. Neid tööandja tehtavaid makseid võetakse kui maksu, mis kuhugi kaob, mis ei ole palga osa. Tulevikus, kui osa või kõik sotsiaalkindlustusest jääb töötaja kanda, hakkab sellel rahal olema ka oma tähendus töötajale endale. Eriti tähtsaks muutub see siis, kui tulevikus võib näiteks töötaja seeläbi vähendada oma sotsiaalkindlustuse makset, või kasutada osa oma ravikindlustusest näiteks hambaraviks.
Eesti Tööandjate Keskliidu initsiatiivil koostatud dokument annab sotsiaalmaksu reformimisel maksu maksmiseks neli alternatiivi.
Kõige radikaalsem on võimalus, et sotsiaalkindlustuse ja ravikindlustuse maksed saavad töötaja maksukohustuseks, mis tooks kaasa ka brutopalga tõusu 33%.
Teise võimalusena maksab tööandja pensionikindlustuse ja töötaja ravikindlustuse osa. Kolmanda võimalusena jaotuks sotsiaalmaks töötaja ja tööandja vahel pooleks.
Ka nende võimaluste puhul tõuseks vastavalt ametiühingute, Tööandjate Keskliidu ja valitsuse võimaliku kokkuleppe alusel vastavalt ka kõigi töötajate brutopalk.
Neljas võimalus on kehtiv, kus sotsiaalmaksu jääb maksma tööandja.
Lehekülg 1504 / 1512
