Ä P

Äripäev toetab vandeadvokaat Leon Glikmani ettepanekuid sotsiaalmaksu reformimiseks. Sotsiaalmaks tuleb muuta töövõtja maksuks, samal ajal peab tal olema võimalus kanda riigile makstavast sotsiaalmaksust maha summad, mida ta kulutas vabatahtlikule tervise- ja pensionikindlustusele.

Uus tõenäoline võimuliit – Rahvaliit, Reformierakond ja Res Publica peaks esimesel võimalusel tegema sellesisulised seadustemuudatused ja uue korra jõustama jaanuarist 2004. Uutes lepingutes tuleb fikseerida uus brutokuupalk, milles sisaldub nii tulumaks kui sotsiaalmaks. Lepingute uuendamiseks on ilmselt vajalik üleminekuaeg.

Analoogselt tulumaksuga kannab sotsiaalmaksu maksuametile üle tööandja. See välistaks võimaluse, et “vastutustundetu” töötaja jätab vajalikud kanded riigikassasse tegemata. Sellele on osutanud selle ettepaneku vastased.

Ei ole küll sajaprotsendilist kindlust, et kõik tööandjad kannavad ausalt ja õigeks tähtajaks vastavad summad üle. Kuid seda kindlust pole ju ka täna, nagu näitab suur sotsiaalmaksuvõlglaste arv. Kui aga sotsiaalmaks on töövõtja maks, suureneb töötajate huvi selle vastu, kuidas tööandja tema rahaga ümber käib.

Sotsiaalmaksu töövõtjate õlule panemise vastased väidavad, et sel uuendusel on vaid psühholoogiline mõju – midagi ei muutu: sotsiaalmaks on ka praegu isikustatud, töötaja käest see raha läbi ei käi, maksu suurus jääb samaks jne.

Muutub paljugi. Esiteks, kui sotsiaalmaks on töötajate kanda, on riigil raskem maksumäära tõsta – survegrupp on kordi suurem kui praegu. Maksukoormus ei suureneks nii kiiresti kui seni (töötuskindlustus). Kindlasti ei rakenduks kavandatud kujul tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus.

Ettevõtjatele annab teadmine, et riigil ei ole võimalik suurendada tema kulutusi tööjõule, suurema vabaduse ja kindluse oma kulutuste planeerimiseks.

Töötajatele jääb suurem vabadus ja vastutus oma tervise, samuti turvalise vanaduspõlve tagamise eest. Neil, kel vabatahtlik pensionikindlustus e III sammas tehtud, võiks olla võimalus valida, kas nad kasutavad senist tulumaksu- või siis sotsiaalmaksusoodustust.

Kui tööandja kannab kulusid töötaja tervise- jm kindlustustele, tuleb need kulutused vabastada maksudest.

Mulje, justkui riigikassasse laekub selle tulemusena vähem raha, on petlik. Mõlemal juhul väheneb riigi rahaline koormus – raha suundub seni pidevalt alarahastatud valdkondadesse.

Ja tõenäoliselt liigub sinna hoopis rohkem raha kui täna, sest sotsiaalmaksu muutmine töötajate maksuks vähendab ka ümbrikupalkade maksmist. Perspektiiv näha uuel töölepingul täna ametlikult saadavat summat pluss 33% ei ole just meeldiv... Kartus, et töötajad võivad reformi tulemusena kaotada netopalgas, on õigustatud eeskätt musta palga saajate puhul, aga seda suuremat survet tööandjatele ausa palga maksmiseks võib oodata töötajatelt.

Mullu jäi musta palga maksmise tõttu riigil saamata u 1,2 miljardit krooni. See on liiga suur summa, et kinkida maksupettureile, aga piisavalt suur, et lükata käima sotsiaalmaksureform.