Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Äripäeva arvamustoimetaja Mati Feldmann väidab oma artiklis, et fikseeritud kuupalga juures on töötajal kasulikum puhata selles kalendrikuus, milles on rohkem tööpäevi. Seda põhjusel, et puhkuseraha arvestuse põhimõtte kohaselt jagatakse palk kõigi kalendripäevadega. Seetõttu tuleb ühe päeva puhkuseraha väiksem, aga puhkuseraha makstakse ka laupäevade ja pühapäevade eest.

Millele tuginevad Feldmanni väited, on selgusetu, kuid igal juhul mitte vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud puhkusetasu arvutamise korrale.

Puhkusetasu arvutamise kord annab puhkusetasu arvutamiseks kaks võimalust: kas päevatasu kaudu või palga säilitamise teel. Palga säilitamise teel arvutatakse puhkusetasu siis, siis töötajale on puhkusetasu arvutamise kuule eelneval kuuel kuul makstud ainult põhipalka (fikseeritud kuupalka).

Kuna artiklis oli vaatluse all just nimelt fikseeritud palgamäära alusel arvutatud puhkuseraha, siis teeme arvutuse ja vaatame, kas kuus olevate tööpäevade arv mõjutab puhkusetasu suurust või mitte. Oletame, et töötajal on puhkus 1.–28. märtsini, fikseeritud kuupalk on 7000 kr ja töötajale ei ole märtsikuule eelnenud kuuel kuul lisatasu makstud.

Sellele töötajale makstakse puhkusetasu palga säilitamise teel, st nii, nagu ta oleks märtsikuus sellel perioodil töötanud. Puhkusetasu on:

7000 : 22 (tööpäevade arv märtsis) = 318,18 × 19 (tööpäevade arv puhkuseperioodil) = 6045,42. Kuna töötajal on pärast puhkuselt tagasitulekut kolm tööpäeva, mille eest talle makstakse 954,54, siis annab märtsikuu puhkusetasu + töötasu kokku 6999,96. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Võtame nüüd lühikese kuu – veebruari. Puhkusetasu 1.–28.02. puhkuseaja eest on:

7000 : 19 (tööpäevade arv veebruaris) = 368,42 × 19 (tööpäevi puhkuseperioodil) = 6999,98. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Seega on artiklis toodud väited ja näited eksitavad, mille tõttu võib tekkida mulje, et töötajal on kasulikum puhata selles kuus, milles on rohkem tööpäevi.