Külli-Riin Tigasson

Sellel, kes süüdistab töötuses iseennast, kujuneb madal enesehinnang, mis saab töö leidmisel takistuseks, ütleb noorte töötuse uurija Gestur Guðmundsson.

Euroopa noorte töötus on jõudnud rekordtasemeni, Hispaanias on see 56%, Kreekas üle 60%. Eestis on töötuse määr alla 25-aastaste noorte seas 21%. Gestur Guðmundsson, kas kriis tabab siis kõige valusamalt just noori?

Jah, nii see on. Kui ühiskonnas hakkab töötus süvenema, siis kõige valusamalt lööb see noori. Aga kui kriis hakkab läbi saama ja tööhõive suurenema, siis on noored jällegi esimesed, kes töö leiavad. Noored on kõige paindlikum osa tööjõust, nad on valmis kohanema, õppima. Vanemad töötud on spetsialiseerunumad, nad ootavad tööd oma erialal ega ole nii paindlikud.

Aga miks kriis algul kõige valusamalt just noorte pihta lööb?

Vanemate töötajate positsioon on turvalisem, neil on tähtajatud töölepingud, etteteatamistähtaeg töö ülesütlemisel. Eriti suur on töötajate kaitse Lõuna-Euroopas: ametiühingud on töötajatele välja võidelnud tugeva kaitse, neid on raske lahti lasta. Hispaanias ja Itaalias on see juba alates 1980-ndatest kaasa toonud noorte nõrgema positsiooni, sest töötajad üritavad võimalusel sõlmida tähtajalisi, lühikesi lepinguid, nad mõtlevad, et kui võtan inimese päriselt tööle, siis olen temaga seotud elu lõpuni. Aga tänapäeva maailmas ei saa ju kindel olla, et firma tegeleb sellega, mis täna, ka 30 aasta pärast. Ja seetõttu elavad näiteks Itaalias paljud kuni 40-aastased inimesed ilma tähtajatute töölepinguteta, nendega tehakse tähtajalisi lepinguid ainult üheks aastaks.

See tähendab siis, et ametiühingute võidetu töötab teatud ühiskonnarühmade huvidele vastu.

Väga hea lahendus on Taanis -
flexicurity, mis tähendab ühtaegu paindlikkust ja turvalisust. See tähendab, et inimesi on lihtne lahti lasta ja töö kaotanud inimesed saavad riigilt tuge koolituseks, uue töö leidmiseks. See on muutnud tööturu väga mobiilseks: inimesed on paindlikud, liiguvad ühelt töökohalt teise. Ja Taanis on töötus juba pikka aega üpris madal olnud.

See tähendab niisiis, et kui globaalse majanduse riskid on Lõuna-Euroopas ettevõtete kanda, siis Taanis paneb õla alla riik?

Jah, Taani süsteem annab ettevõtetele võimaluse olude muutumisega kohaneda. Kui vaja, on lihtne töötajate hulka kokku tõmmata, ja kui vaja, on kerge seda suurendada.

Kuidas mõjutab noorena kogetud töötus inimest hilisemas elus? On väike töötuse episood pigem positiivne, sest kogetud raskused annavad kaasa parema empaatiavõime hilisemaks eluks või on sel pigem negatiivne mõju?

Kui 16-20-aastased noored kogevad töötust, annab see neile väga halva stardi hilisemaks eluks. Ja neil on teistest palju suurem risk olla töötu ka hilisemas elus. Noorena kogetud töötus mõjutab inimest hilisemas elus läbi paljude eri mehhanismide: psüühilised mehhanismid, sotsiaalsed sidemed. Kui 35-aastane inimene jääb näiteks aastaks töötuks, siis see ei pane teda nii suurde riskiolukorda, sest tal on töökogemus, sotsiaalsed sidemed, ta on 10-15 aastat juba tööl käinud. Aga kui tuled koolipingist ja jääd töötuks, paneb see su suurde ohtu. Kandideerid kuskile tööle ja sinult küsitakse, mida sa pärast kooli tegid, ja sa pead ütlema, et ei midagi, olen töötu olnud.

Ja tööandja võtab järgmise kandidaadi, kel töökogemus olemas.

Tean inimesi, kes on 40-ndates eluaastates ning olnud kolm-neli aastat töötud. Nüüd, kui kriis annab järele, nad naasevad tööturule ja see on okei. Nad teavad, kuidas selleks valmistuda, nad teavad, mida tähendab tööl käimine.

Aga kui sa oled 16- või 17-aastane, kukud koolist välja ja oled töötu, siis sa oled öösel üleval, magad päeval, ja kui oled seda teinud terve aasta, on hiljem seda raske muuta. See hakkab tervet elustiili mõjutama.

Paljudes maades on uuritud, mis juhtub töö kaotanud inimestega. Leiti, et 1930-ndate suure depressiooni ajal tööta olnutel oli teistest palju suurem tõenäosus olla töötu ka siis, kui majandusel läks juba paremini. Nad kaotasid võime töötada. Sa pead tööl käima, et seda võimet hoida.

Aga kas 16-20-aastased ei peaks töötamise või töötaolemise asemel hoopis kooli minema?

Paljud muidugi. Aga on noori, kelle akadeemilised võimed ei ole head, kellel on õpiraskused. Neile tuleb teistmoodi läheneda. Minu arvates on väga head Islandi ja Taani tootmiskoolid, kus ei õpita, vaid töötatakse. Üks rühm valmistab teistele toitu, teine rühm võtab arvuteid koost lahti, et mingit osa arvutijuppe ja materjale taaskasutada, kolmas rühm värvib midagi. Osa neist noortest ei ole harjunud hommikuti tõusma ja kuhugi minema, esimestel nädalatel tuleb õpetaja neile koju ja võtab nad kaasa, kui nad muidu üles ei ärka. Sellistes koolides käivad 18-25-aastased, kes on koolist välja kukkunud ja pikemat aega töötud olnud.

Ja kui edukad sellised koolid on?

Enamik sellistes koolides käinud noortest leiab endale hiljem töö. Aga mõned vajavad rohkem tuge kui teised. Siis ütleb koolijuht, et „see õpilane vajab rohkem aega, anname talle kolm kuud veel, ta pole veel valmis". Aga mõned tootmiskooli õpilased saavad sellest ka nii palju julgust, et minna tavakooli.

Ja tootmiskool vabastab inimese töötusest kui elustiilist?

Jah, just. Seda, et 20. eluaastates kogetud töötusel on inimesele ränk mõju, tõendavad paljudes maades tehtud uurimused. Näiteks Soome lama ajal (lama tekkis NSV Liidu turu kaotamisest 1990-ndate algul, mil pankrotistusid paljud kergetööstusettevõtted - toim) tõusis töötus 20%-ni. Enamik läks tööle tagasi, aga teatud osa neist, kes toona töötuks jäid, ei naasnud tööturule enam kunagi. Eelkõige need, kes olid lama ajal noored ja kes harjusidki töötud olema. Nad ei käi tänaseni tööl, võtavad välja sotsiaaltoetusi, mõned aga sedagi mitte, elavad maal, näiteks perel oli suvila, nad kolisid sinna ja nüüd kütivad, püüavad kala.

Muide, olen Eesti kolleegidega vesteldes kuulnud, et siinsetel töötutel on kombeks iseennast süüdistada.

Jah, nii see on. Kui talvel ilmus Eesti Päevalehes artiklisari, kus noored kirjutasid enda võimalustest tööturul, siis torkas silma, et sõltumata sellest, kas konkreetsel noorel oli töö või mitte, pidas seda alati isikliku valiku ja vastutuse tulemuseks. Et kui olen töötu, siis oma viga, et õppisin filoloogiks, mitte inseneriks.

See on väga individualistlik lähenemine. Kui 20% noortest on kriisi ajal töötud ja süüdistavad ainult iseend, ei ole see eriti mõistlik. Inimesed, kes töötuses ainult ennast süüdistavad, ei ole võimelised nägema end suhtes teiste inimeste ja ühiskonnaga laiemalt.

Aga kas see ei ole kasulik, kui leiad, et oled töötuses ise süüdi, ehk mobiliseerib see sind paremini tegudele kui ühiskonna süüdistamine?

Sotsioloog Ulrich Beck kirjutas juba 1980-ndatel, et riskiühiskonnas hakkavad inimesed üha rohkem uskuma, et kui nendega juhtub midagi halba, siis vastutavad nad selle eest ise.

Öelda, et olen ise kõiges süüdi, on sama vale, kui süüdistada kõiges ainult ühiskonda nagu Taanis 30 aastat tagasi, kui öeldi, et kui miski on vale, siis ühiskond on süüdi. Aga praegu on teine äärmus, iseenda süüdistamine läinud liiga kaugele.

See, kui inimene peab oma töötuses süüdlaseks ainult iseennast, blokeerib tema tegevuse, võime olukorda parandada. Muidugi sõltub töö leidmine suuresti inimesest endast, aga töö leidmise eelduseks on, et enesehinnang oleks enam-vähem hea. Kui enesehinnang on katki, ei saa minna tööd otsima väriseva hääle ja kühmus seljaga. Seepärast on tähtis, et kui tööturukonsultant tegeleb tööotsijatega, siis pakutakse vajadusel ka abi enesehinnangu kordasaamiseks.

Kui järele mõelda, siis äkki on just ennast süüdistav mentaliteet põhjus, miks terviseuuringute andmetel on alates majanduskriisi algusest noorte meeste seas nii palju ärevushäireid, depressiooni ja alkoholismi? Statistika järgi on just noored mehed töötusest rohkem tabatud kui naised.

Jah, ka 1990-ndate Soomes tabas töötus noori mehi rohkem kui naisi. Ka Islandil on noorte töötus meeste hulgas suurem. Noored naised näikse tänapäeval mobiilsemad olevat. Mõnedes Islandi külades pole peaaegu üldse 16-25-aastaseid naisi. Aga ega seal naistele eriti tööd ka pole. Üks noor maalt pärit islandlane ütles mulle kord: „Kui mul on vaja kohata kunagisi klassiõdesid, siis pean minema Reykjavíki peatänavale, nad kas töötavad seal poodides või siis ostlevad. Naiste mobiilsust näitab seegi, et kui ühes Rootsi linnas suleti Ericssoni tehas ja töö kaotanutele pakuti abi, siis abivajajatest suurema osa moodustasid mehed, naised olid kohe uue töö leidnud.

Oleme pikalt rääkinud sellest, kuidas noored ei leia tööd. Saksa ajakirjandusest võib lugeda, kuidas sealsed tööandjad on kimpus vastupidisega: rahvastik vananeb, töökäsi on vaja. Noored sakslased olla väga nõudlikud, nad otsivad hea palgaga huvitavat tööd, kus saaks õhtul vara koju ning pealekauba tahavad nad oma tööga ka natuke maailma parandada.

Jah, paljud lõunaeurooplased lähevadki Saksamaale. Aga noored ei ole valmis iga tööga leppima. Nad tahavad head, inspireerivat, huvitavat tööd. Ma arvan, et tööandjad teevad õigesti, kui võtavad teine kord tööle ka inimesi, kes ei ole tööturul eelisseisus. See teeb töökoha kõigile tähendusrikkamaks, kui sellel on ka teatud sotsiaalne funktsioon.

Gestur Guðmundsson viibis Tallinnas 12.-14. juunini Tallinna ülikoolis toimunud rahvusvahelise noorsoouurijate konverentsi NYRIS raames.

Islandi õige valik

Gestur Guðmundssoni sõnul tegi Islandi valitsus majanduskriisi ajal väga häid valikuid.
„Islandil on olnud alates Teisest maailmasõjast peaaegu kogu aeg täistööhõive. Islandlased on harjunud olema mobiilsed, oleme kalastajarahvas ja kala on väga ette ennustamatu: mõnikord on, mõnikord mitte.
Kui 2008. aasta sügisel tabas Islandit majanduskriis, ei teinud Islandi valitsus avalikus sektoris kärpeid. Kärbiti minimaalselt. Erasektor tõmbus niigi kokku ja kui ka avalik sektor oleks kärpinud, oleks asi läinud päris hulluks. Töötus kasvas Islandil 2008. aasta suviselt 2%-lt 2009. aastaks 10%-le.
Islandi valitsus hakkas kärpima alles aastatel 2010–2012 ja nii oli võimalik saavutada pehmem maandumine.
Õige oli ka see, et Island lasi pankadel pankrotti minna. Rahvusvahelised investorid kaotasid raha, aga pangad olid ju ise riske võtnud ja riskides pead teadma, et teinekord võid raha ka kaotada.”