Eesti Päevaleht küsis ekspertidelt, mida peaks tegema, et Eesti pensionifondide olukorda parandada. Kui enamasti arvatakse, et meie pensioniraha ei saagi suures mahus investeerida või et turg on liiga noor, et hästi toimida, leiab näiteks investeerimispankur Henrik Igasta, et fondid liiguvad juba kohaliku turu elavdamise poole.
Turg on noor ja ei toimi. Loodame, et hakkab
Eiki Nestor
rahanduskomisjoni liige (SDE)
Võrreldes teiste OECD riikidega on meie pensionifondid nooremad ning mahud ja kogemused väiksemad. Viimati oktoobrikuus arutas rahanduskomisjon näiteks tasusid, mida fondid võtavad, ja nende reguleerimist. Iseenesest tunduks loogiline, kui fond, mis toodab paremini, võtaks suuremat tasu ja vähem edukas vähem.
Praegu hoiame jätkuvalt tasemel kontrolli peal, sel aastal pidi tähtaeg lõppema ja riigikogu võtab vastu seadust, mis piiraks seda veel kuni 2018. aasta lõpuni. Valitsemistasude piirmäär jääb kehtima sisuliselt sellepärast, et turg ei toimi ja on kartus, et piirmäärade kaotamisel suurenevad tasud veelgi. Inimene peaks võrdlema tootlust ja seda, palju ta valitsemistasuks maksaks, ja siis valima, kus fondis ta raha soovib koguda. Tegelikult sellist seost ei eksisteeri. Me küll muutsime seadust, et inimesed saaksid rohkem kordi aastas fondi vahetada, aga seegi pole tegelikku muudatust toonud. Loodame, et turg hakkab tööle, sest tõesti – pensioni mõttes on asi meil alles uus.
Investeeringute protsent pole samuti üllatav, aga siin ei ole lihtsalt kuhugi investeerida, milles pole süüdi pensionifondid, kes peavad lähtuma sellest, mis on pensionikogujale kasulik. Olen seda meelt, et ei saa kehtestada mingit kohustuslikku protsenti, kui palju Eestisse peaks investeerima, sest oleks kuritegu panna pensionifondi investeerima sinna, kust ei ole loota head tootlust.
Tootlikkuse puhul peaks turg küll toimima, inimesed peavad jälgima, milline fond rohkem toodab. Ühtlasi peavad aga kõik teadma, et konservatiivsed fondid toodavad vähem, aga on raha säilimise huvides ehk kasulikumad.
Muutused paremuse poole juba toimuvad
Henrik Igasta
MTÜ Finance Estonia esindaja, investeerimispanga Superia juhatuse liige
Meiesugusel Euroopa äärealal asuval nanoriigil on raske inflatsiooniga võidelda. Parim viis pensionifondide seisukohast on portfelli arvestatava osa investeerimine kohalikesse varadesse, näiteks kinnisvarasse, metsamaasse, infrastruktuuriettevõtetesse jne.
Ma ei tahaks pensionifonde ajaloolise tootluse baasil kuidagi materdada, sest muutused paremuse poole minu arvates juba toimuvad. Oleme Finance Estoniaga juba paar aastat edastanud sõnumit, et Eesti pensioniraha võiks kohalikul turul aktiivsemalt osalema hakata. Optiliselt tundus meie pensionivarade jaotuspilt mõne aasta eest pehmelt öeldes jabur. Osa fonde olid näiteks sellise struktuuriga, mille tõttu ei olnud siia investeerida praktiliselt võimalik, sest nende standardile vastavate instrumentide valik oli Eestis väga piiratud. Viimase aasta jooksul on suhtumine selgelt muutunud, pensionifondid otsivad täna aktiivselt võimalusi, et kohalikule turule investeerida.
Mis puudutab fonditasusid, siis mida väiksem on hallatav varade baas, seda suuremad on haldamiseks tehtavad kulud. Enamikus Euroopa riikides on tasud võib-olla tõesti väiksemad, aga ka pensionivarad per capita on kordi suuremad kui Eestis. Meie pensionivarade kesist tootlust ei põhjusta suured tasud, põhjus on olnud hoopis pensionifondide ülereguleeritus, eriti pärast 2008–2009 kriisi. Mina vähendakski teise samba reguleeritust, sh võimaldaks suuremal määral investeerida ebalikviidsetesse varadesse. Miks ei võiks luua raamistikku kinniste või poolkinniste teise samba fondide käivitamiseks, mida saab vahetada viie või kümne aasta tagant? See aitaks Eesti pensioniraha investeerida pikaajaliselt mittenoteeritud ja pika iseloomuga varadesse, mis oma riski ja tulususe profiililt sobib pensionifondi portfelli hästi.
Riik võiks tuua börsile ka oma parimad firmad, eeskätt Eesti Energia, Eleringi ja Tallinna Sadama ja teha riigi võlakirja.
Fonde on palju ja need ei julge riskida
Lasse Lehis
maksumaksjate liidu juht
Valitsemistasude mõttes ongi kulud seda suuremad, mida väiksemad on fondid. Ühe inimese palgasumma läheb jagamisele väiksema summa peale kui kuskil suuremas riigis. Ehk on ka fonde liiga palju ja neid peaks kunstlikult vähendama? Siis pole jälle kliendil nii suurt valikuvõimalust. Ühest küljest on hea, et on konkurents, aga arvatavasti ongi konkurents praeguse olukorra tekitanud. Kõik pangad pakuvad nelja fondi ja kõiki riskiastmeid. Siin on küsimus ka fondide kulupoliitikas ja kui läbipaistev see süsteem on. Näiteks kui fond ostab panga kaudu teenuseid sisse, siis on meil seda rahakasutust väga raske kontrollida. Läbipaistvust peaks rohkem jälgima.
Eestisse investeerimise koha pealt olen ma kõige pessimistlikum, sest kui seda just kunstlikult ei tekita, siis Eestis ei ole lihtsalt finantsturgu. Siia investeerimise sundimist ma heaks ei pea. Võib-olla peaks siia investeerimist pigem soodustama, kasvõi riigiettevõtete vähemusosaluse börsile viimisega.
Fondid ei julge ka riske võtta, sest inimesed jälgivad neid tähelepanelikult ja kliendi enda juurde ülemeelitamiseks peab näitama pigem lühiajalist head tootlikkust, eriti enne fondivahetuse lõppemise perioodi. Aga tegelikult ei ole inimesed asjadega kursis ja fondid üritavad end heast küljest näidata inimestele, kes ei ole tegelikult asja süvenenud. Ka ühe riikliku fondi loomisega tekib kasvõi poliitikute korruptsioonioht ja küsimused, et kes seda kontrollib.
Konkurents ei aita, mastaabiefekt aitab
Villu Zirnask
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja
Kuidas on võimalik, et Taani pensionifondide tegevuskulud võrduvad 0,1%-ga varadest, aga Eesti pensionifondidel moodustavad ainuüksi administratiivkulud varadest 1,9%? Lihtne: Eestis on terve kari väikseid fondivalitsejaid, aga Taanis põhiliselt üks, riigile kuuluv ATP. Pealegi pole ATP-l suuri turundusmuresid, erinevalt Eesti fondivalitsejatest, kes püüavad üksteiselt kliente üle lüüa. Võib-olla olid – ja on praegugi – Eesti pensionisüsteemi rajajad naiivsed, kui arvasid, et konkurentsi soodustamine aitab fondide valitsemistasusid alla suruda.
„Tasude üle ei ole konkurentsi soovitud määral tekkinud,” kurdetakse seletuskirjas seaduseelnõule, mis näeb ette kohustuslike pensionifondide valitsemistasu piirmäärade kehtivuse pikendamist viie aasta võrra. Kehtivust võiks ühe hooga pikendada kümne aasta võrra või rohkemgi, sest mastaabiefekti, mis võimaldab väga väikseid tasusid suurtes riikides, Eestis ei ole ega tule.
Konkurentsi elavdamiseks tehtud seadusemuudatus, mis võimaldab fondi korra kvartalis vahetada, on pigem fondivalitsejate kulusid suurendav kui vähendav. Ennem on võlukepike, mis suudab Eestisse tuua väiksemad haldustasud, mastaabiefekt, mitte konkurents.
Miks ei pane kasinad arvud majanduseksperte muretsema?
••„Pensioni kogumine on väga pikaajaline protsess, 30–40 aastat, seega ei maksa end lühiajalistest tulemustest liialt heidutada lasta.” Kertu Fedotov, rahandusministeeriumi nõunik
••„Pikemas plaanis on pensionivarad suurenenud. Õiged investeeringud õigel ajal – see võiks olla investeeringute kuldne reegel.” Magnus Piirits, finantsanalüütik
••„Viie aasta sisse jääb ajalooliselt suur finantskriis, kui järgmisel aastal jääb viie aasta statistikast 2008 välja, siis peaks pilt arvestatavalt muutuma.” Meelis Hint, Swedbank Investeerimis- fondid AS-i juhatuse liige
••„Kui kardame liialt seda, et osa säästudest võib mädanema minna, ei tee me ka sääste, mis läheksid idanema.” Indrek Seppo, finantsanalüütik
Mõtted kogunud Riin Aljas
