Delfi Rahva hääl
Toimetas:
Ragnar Teeveer

Ei taha kõlada nagu töötaja, kes muudkui kirub tööandjaid, aga ka minu arvates on tobe, kui palgast kuulutuses ega konkursi alguses mingit aimu ei anta. Olen pikka aega juhtinud enda väikest firmat ja palganud ka mõned töötajad. Mõistan ka tööandja seisukohti. Ometi tundub palga varjamine kasutu, sest rääkimata tööotsija aja raiskamisest, raiskab see ka ettevõtte aega.
Ei tea, kas loodetakse, et mõni särav kandidaat, kes oleks palganumbrit teades juba alguses loobunud, võtab pakkumise pärast nelja testide vooru ikkagi vastu, kui talle fanfaaride saatel teatatakse, et just tema on see, kes suure rahvahulga seast välja valiti?

Tõsi, siis on psühholoogiline surve pakkumist vastu võtta juba veidi suurem. Samas arvan, et juhtumid, kus see mängib määravat rolli, on pigem erandid. Kui number on liiga madal, siis enamik inimesi siiski loobub, isegi kui on käidud juba mitmes voorus. Võib-olla mingi väike protsent siis võtab pakkumise vastu? Muud kasu ma tööandja perspektiivist küll ei näe. Ehk keegi oskab selgitada?

Sellest, et täpset numbrit on raske öelda, saan ma aru. Täpne number selgub kandidaati lähemalt tundma õppides ja sõltub tema tasemest, aga vahemiku avaldamine peaks olema kohustuslik. Ei piisa sellest, kui väita, et palk on konkurentsivõimeline. "Konkurentsivõimeline palk" on erinevate ettevõtete arvates üllatavalt erinev – see võib olla sarnastel töökohtadel ühes firmas 1000 ja teises 2000 eurot.

Olen spionaaþi eesmärgil helistanud läbi töökuulutusi ja küsinud orienteeruvaid palgavahemikke. Vahemiku avaldas ainult üks ettevõte. Ülejäänud asusid äärmiselt kaitsvale positsioonile, seletades pikalt ja põhjalikult, kuidas sellest räägitakse lõppvoorus väljavalitud kandidaatidega.