Kõik algas justkui hästi. Residentuuriaastate astronoomilisi töötunde iseloomustab Martin sõnadega „äge“ ja „lahe“. „Oli tunne, et kus meie ikka teeme tööd!“ meenutab ta. Pärast residentuuri otsustas ta doktorantuuri astuda. Seejärel pakuti talle tööd arstina. Kuna tulevane ülemus oli ühtlasi tema doktoritöö juhendaja, lootis ta ravi- ja õppetöö mõistliku koormusega ühitada. Tegelikkuses oli tal nüüd kaks töökohta.

Kandes vastutust arsti, doktorandi ja õppejõuna, hakkasid Martini töötunnid kuhjuma. Lisaks valve- ja teadustööle tuli tal nüüd tagada õppekvaliteet. Lõpuks venisid ka valvevälised päevad varaste hommikutundideni. Seejärel Martin haigestus, aga haiguslehte ei võtnud. Ta sisestas endale, et varsti tuleb tema osakonda mingi resident ja küllap siis saab ta hetkeks hinge tõmmata. Ent võimalust töötunde vähendada ei tekkinud. Seevastu lisandus oodates veel teinegi haigus.

Edasi loe: https://epl.delfi.ee/artikkel/120256665/eriarst-tukk-aega-ei-naeratanud-ma-enam-uldse-uha-rohkem-eesti-arste-viskab-oma-kitli-varna