Agne Narusk

Nn lihtsad töökohad, mis tingimata erialast ettevalmistust ei nõua, on ammugi otsas.

Tehase peahoonesse sisenes keskealine mees. „Tööd otsin,” pöördus ta fuajees istuva sekretäri poole. Sekretär andis mehele ankeedi ja palus selle ära täita. Teine mees sealsamas kõrval lasi pastakal kiiresti käia.

„Keskeltläbi kümme inimest päevas,” kinnitas Saku õlletehase juhatuse esimees Veli Pekka Tennilä, et võrreldes aastataguse ajaga tuleb tööküsijaid uksest sisse märksa rohkem. Elulookirjeldusi, mis pannakse teele lootuses tööd saada, on alati olnud. Ise ettevõttesse kohale tulla eelistavad Tennilä tähelepanekul pigem need, kes varasemast teavad, et õlletehasel on suvisel hooajal abijõudu tarvis. Nii pole ankeedid vestibüülis sugugi mitte viimase aja mood tööletahtjatega toime tulla. „Need on seal alati olnud,” kinnitas Tennilä. „Eelkõige just nende töölesoovijate jaoks, kes eelistavad endast teada andmiseks ise kohale tulla. Kasutame seda just tootmistööliste värbamisel.”

Alles hiljuti leidis õlletehas sel moel vajalikke töötajaid. „Ise kohale tulek on pigem positiivne näitaja. Midagi hirmutavat ega ebatavalist me selles ei näe. Murelikuks teeks pigem see, kui töö kaotanud käed rüpes istuksid ja olukorra parandamiseks midagi ette ei võtaks,” sõnas Veli Pekka Tennilä. Kuid ainult sellest, et ise kohale tulla, ei piisa. Inimene peab ikka sobima, lisas ta.

„Ära ei saada me küll kedagi,” andis ettevõtte praegusest personalipoliitikast märku ka BLRT Grupi kommunikatsioonijuht Anu Hallik-Jürgenstein. „Hästi palju tuleb viimasel ajal tööd küsima Skandinaaviast koju tagasi pöördunuid.” Praegu vajab tehas oskajaid koostelukkseppi ja keevitajaid, tuleks vaid õige mees uksest sisse.

Saame hakkama

Rohkem astub töövajajaid uksest sisse seal, kus võib aimata lihtsamat tööd, näiteks koristaja, sanitari, kojamehe oma. Paraku on elu läinud nii, et taolist tööd pole juba ammu enam kerge leida. Põhja-Eesti regionaalhaigla õenduskvaliteedi kuraator Riho Männik raputas resoluutselt pead, kui kuulis küsimust: „Sanitariks ju ikka võtate?” „Poole aastaga on tööturg täiesti muutunud, need kohad haiglas, mis eriharidust tingimata ei vaja, on väga nõutud,” selgitas ta. Ei saada ka haigla tööküsijaid ära, kuigi kohati on need külastused turvanõuete tõttu üsna segavad, ütles Männik. Personali-osakond tegeleb küsijatega päevast päeva, palju tuleb tööküsimisi ka juhtivtöötajate e-postile. „Hea on see, et meil on kolm haiglat ja alati saadetakse info sisemeilidega edasi, et ehk kellelgi on inimest vaja,” rääkis ta. „Ning on leitud ka häid töötajaid.”

Mitte kõik firmad ei suhtu uksest sisse astuvasse tööküsi-jasse sõbralikult. Nii ütles ühe kinnisvarabüroo esindaja, kes vastuse „poliitilist ebakorrektsust” adudes oli vastu nii enda kui ka ettevõtte nime ajalehes avaldamisele: „Jumal tänatud, et neid pole tulnud. Õnneks on meil uks nii hästi varjul, et seda naljalt üles ei leita.” Samal ajal suhtus büroo soosivalt n-ö huupi CV saatjatesse ja helistajatesse, kinnitades, et on viimasel ajal mitu head töötajat leidnud.

Kommentaar

Raimo Matvere,
CV-Online’i turundusjuht

„See, kuidas n-ö ukselt uksele enesemüüjasse suhtutakse, sõltub paljuski ettevõttes töötavatest inimestest. Mõningal juhul võib ise tööandja juurde minek olla tõesti hea variant. Usun, et ennekõike tasub seda teha maapiirkondades, kus interneti kasutatakse harvem ja tööle võetakse sagedamini isiklike kontaktide ja soovituste alusel ning silmast silma. Seal on ka vähem ettevõtteid, kelle poole üldse pöörduda. Linnades võib seda ka katsetada, kuid tuleb olla vaimselt valmis väga erinevateks käitumisviisideks. Näiteks suurettevõtetes on üldjuhul suured bürood, kus tööotsija ei jõuagi tõenäoliselt õigete inimesteni. Tööotsija CV võtab vastu näiteks sekretär, kuhu see võib-olla jääbki. „Sisseastumistehnikat” võiks proovida näiteks hotellides-restoranides, kus praegu võib leiduda hooajatööd.