Artiklid
Helve Toomla,
jurist
Mil määral alljärgnev haiguslehel oleku kestuse piirang kehtib nende naistöötajate puhul, kes on haigestunud raseduse kulgemise komplikatsioonide tõttu? Kirjutasite: pikaajalise töövõimetuse tõttu võib tööandja töölepingu lõpetada, kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul. Tuberkuloosihaiged saavad puududa kauem. Töötaja, kes ei ole pärast 182-päevast haiguslehel olemist terveks saanud, suunatakse püsiva töövõimetuse ulatuse määramiseks arstlikku ekspertiisi. Kui töötaja haigus on selline, mis takistab senise töö jätkamist või välistab selle, siis võib tööandja tema töölepingu lõpetada TLS-i § 86 p 4 alusel oma ametikohale või tehtavale tööle tervise tõttu sobimatuse pärast.
Raseda naise töölepingut pikaajalise töövõimetuse tõttu (TLS § 86 p 4) lõpetada ei saa, selle võimaluse välistab TLS-i § 92: tööandjal on keelatud lõpetada tööleping raseda või isikuga, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Samas on näidatud ka erandid: üksnes tööinspektori loal võib raseda või väikelapse vanema töölepingu lõpetada, kui selle põhjuseks on tööandjaks oleva firma likvideerimine või pankrot, töötaja katseaja ebarahuldavad tulemused või tema süüteod.
Ille Grün-Ots
Kuidas peaks vabakutseline maksma makse ja kuidas on lood ravikindlustusega.
Vabakutseline on kunstnik, kirjanik, luuletaja, ajakirjanik või kes tahes, kellel ei ole tavamõistes alalist töökohta ning kes loob ja luuletab siis, kui tuju tuleb või nälg sunnib. Nende töid ja tegemisi reguleerib loovisikute ja loomeliitude seadus.
Maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Aule Kindsigo selgitab: Vabakutselise isikuna käsitab maksu- ja tolliamet isikut, kes tulenevalt vastavast kutsetegevust reguleerivast seadusest ei ole füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), kuid kellele laieneb FIE-le kehtiv maksuregulatsioon. Näiteks on maksustamise mõttes FIE-ga võrdsustatud isik notar, kohtutäitur, vandetõlk ning vabakutseline loovisik.
Maksu- ja tolliamet ei saa vabakutseliste isikute kohta automaatselt teavet ja seetõttu tuleb isikul end ise maksuhalduri juures registreerida. Registreerimist on vaja maksukohustuse kindlakstegemiseks.
Vabakutselisel loovisikul on sotsiaalmaksu osas samasugused maksukohustused nagu FIE-l, see tähendab, et ta peab maksma sotsiaalmaksu avansilisi makseid vastavalt sotsiaalmaksuseadusega kehtestatud korrale: esitama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni vormi E, mille alusel maksuhaldur arvestab talle ettevõtlustulult tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu ja teavitab sellest maksuteatega.
Lugu on kehv
Maksud on üks asi, vajadus arsti juures käia teine. Kuidas on lood vabakutseliste ravikindlustuse ehk haigekassaga? Eesti kirjanike liidu juhatuse esimees Karl Martin Sinijärv ütleb, et asi pole kiita: Lugu on kehv. Veel täpsemalt: seda polegi, kui iga vabakutseline ise asja kuidagi ei korralda. Äärmiseks võimaluseks on igaühel endale haigekassast kindlustus osta ja pensionikindlustuseks ehitada mingisse fondi kolmas või ei tea mitmes sammas. Raha selle jaoks tuleb muidugi endal leida.
Kuna asi on segane, on palju vabakutselisi loovisikuid hakanudki FIE-ks või teinud suisa ühe-mehe-osaühingu. Kirjanikke aga selliste tegelaste seas eriti palju pole.
Hinnanguliselt on meie liikmete hulgas FIE-sid kümme. Enamik EKL-i liikmetest pelgab ja põlgab seda. Pelgab seepärast, et sel juhul on vaja tunda arve, valemeid ja paragrahve, mis on omavahel seotud tabelite ja arvutustega. Kõik see käib ja toimib hoopis teistmoodi kui tähed, sõnad, laused ja kirjavahemärgid kirjainimese jaoks tavapärases mõtlemises-olemises. Ning suhelda tuleb maksuametnikuga, kes näeb kogu elu ja maailma hoopis teistmoodi ega suuda vabameelsele loovisikule kuidagi ära seletada vajadust tasuda kunagi järgmis(t)el aasta(te)l küllaltki suured tulu- ja sotsiaalmaksu võlad koos viivistega. Põlgab seepärast, et arvud, valemid, tabelid ja paragrahvid kuuluvad kainesse, pragmaatilisse, ettemääratud ja seaduse või käsuga kehtestatud maailma. Aga looming ja loomine see on... jätab Sinijärv vastuse õhku.
Kes on loovisik?
Loovisik on loovisikute ja loomeliitude seaduse tähenduses ja autoriõiguse seaduse mõistes autor või esitaja, kes tegutseb kujutava või rakenduskunsti, lavakujunduse, audiovisuaalse kunsti, lavakunsti, kirjanduse, muusika või arhitektuuri alal.
Vabakutseline loovisik on sellessamas seaduses kirjeldatud loomealal tegutsev autor või esitaja, kes ei ole avalikus teenistuses, ei tööta töölepingu ega muu sellesarnase püsiva iseloomuga võlaõigusliku lepingu alusel, ei saa tulu ettevõtlusest ega muust kutsetegevusest.
Vabakutseline loovisik ei ole füüsilisest isikust ettevõtja.
Vabakutselise loovisiku loometegevusest saadud tulu maksustamisel kohaldatakse äriregistrisse kantud või elu- või tegevuskohajärgses maksu- ja tolliameti piirkondlikus struktuuriüksuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja kohta maksuseadustes sätestatut.
Soovitus
Olavi Kärsna
FIE-nduse asjatundja
Kui loovisiku tegevus mahub loomeliitude seaduses toodu alla, siis minu meelest oleks kavalam registreerida ennast just vabakutseliseks loovisikuks.
Miks? Seepärast, et maksustamise mõttes pole vahet, aga vabakutseline loovisik saab taotleda toetust reisimiseks, mida FIE ei saa ja see on maksuvaba. Tulumaksu, sotsiaalmaksu seda tuleb maksta nii või teisiti.
Mis puutub arsti juures käimise eest maksmisse, siis kuigi vabakutselisi pole ravikindlustusseaduses üles loetud, aktsepteerib haigekassa üldjuhul ka neid. Oleks põhiseadusvastane mitte anda ravikindlustust neile, kes maksavad sotsiaalmaksu. Nn arenenud maailmas käib sotsiaalkindlustus ikka mingi maksu alusel, ja kui tööandjat ei leia või ei taha, pead ise enda eest hoolitsema. Sellest ei pääse ka kirjanikud.
Loovisiku ja FIE puhul on asja sisu ju sama. Loovisiku puhul on erinev ainult see, et tema tegevust ei nimetata ettevõtluseks, pluss võimalus loome- ja reisitoetust saada. Seadus tehtigi sellepärast, et kunstiinimeste jaoks tundus ettevõtjaks nimetamine solvav.
Kuna tööõnnetuse või kutsehaiguse korral oleneb tervisekahjustuse hüvitise suurus ametlikult makstud palgast, tähendab ümbrikupalk töötajale riski, millest pahatihti ei hoolita enne kui hilja.
Ümbrikupalk - palk, millelt on täielikult või osaliselt jäetud maksud maksmata - tähendab oluliselt väiksemaid sotsiaalseid garantiisid õnnetuste või haiguse korral. Maksu- ja Tolliamet kutsub töötajaid riske õigesti hindama.
Töötajal, kes on saanud tööülesannete täitmisel tervisekahjustuse, on õigus nõuda tööandjalt tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist. Tervisekahjustushüvitis on mõeldud isikutele, kellel on kas tööõnnetuse või kutsehaigestumise tagajärjel tuvastatud püsiv töövõimetus. Kahju hüvitamine seisneb rahasummade väljamaksmises legaalse sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest isik jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel. Kahju hüvitisele on isikul õigus, kui tervisekahjustus on tekkinud tööandja süü läbi.
Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe sõnul on ümbrikupalgad kõige levinumad just riskantsel ehitusalal. Meie kõigi huvides on, et iga päev oma tervisega riskivad töötajad tunneksid ohte, mis ümbrikupalgaga kaasas käivad, toonitas Veermäe.
Veermäe sõnul on igaühel võimalik oma maksukäitumist parandada ning mõjutada ka oma lähedasi seda tegema. Head ehitajad peaksid kasutama oma õigust nõuda ametlikku palka, kuna sedasi vähendatakse oluliselt erinevaid sotsiaalseid riske, lisas Veermäe.
Ka ajutise töövõimetuse rahaline kompensatsioon oleneb ametlikust sissetulekust. Ajutise töövõimetuse hüvitist maksab haigekassa töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb tööst ajutise vabastuse tõttu saamata tulu, mida maksustatakse sotsiaalmaksuga. Töövõimetuse hüvitist arvutab haigekassa kindlustatud isikule töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal arvestatud sotsiaalmaksu alusel. Töövõimetuse hüvitised jagunevad: haigushüvitis, hooldushüvitis, sünnitushüvitis, lapsendamishüvitis.
Maksu - ja Tolliamet on seisukohal, et oluliseks vahendiks ümbrikupalga saajate ausale teele juhtimiseks on ühiskondlik hukkamõist maksude maksmata jätmise vastu. Ka oma igapäevases tegevuses paneb maksuhaldur seepärast rõhku tööle hoiakutega ja ennetavate abinõude kasutamisele.
Kui teil on infot ümbrikupalga maksjate kohta, saate seda infot Maksu- ja Tolliametiga jagada, kasutades vihjetelefoni 800 4444, või e-posti See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Lugupidamisega
Priit Rum
Maksu- ja Tolliamet
Peaspetsialist meediasuhete alal
Telefon: 676 2969; 502 0786
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Hetlin Villak
Maksu- ja tolliameti andmeil sai 11,6 protsenti Eesti töötajatest 2007. aastal palka, millelt jäeti kas osaliselt või täielikult ette nähtud maksud maksmata. See-tõttu jääb riigil saamata ligi kolme miljardi krooni eest makse.
Seda on rohkem, kui kulub tänavu politsei- ja päästeameti tegevuseks kokku, tõdes maksu- ja tolliameti peadirektor Enriko Aav. Tema sõnul on ümbrikupalgaga võitlemiseks vaja kujundada selle avalikult taunivat suhtumist.
Oma arvutustes tuginesime ameti riskianalüüsile, rääkis MTA kontrolliosakonna juhataja Egon Veermäe. Amet võrdleb samas piirkonnas samal alal töötavate firmade palkasid ja tähelepanu äratavad hälbed keskmisest.
Peamised valdkonnad, kus ümbrikupalka maksti, olid ehitus ja teenindus. Ümbrikupalka maksvatest ettevõtetest umbes kolm neljandikku on registreeritud Põhja-Eestis, Tallinnas ja selle lähiümbruses. Samas tuleb tähele panna, et Tallinnas registreeritud ettevõtted võivad tegutseda ka mujal, lisas Veermäe.
Üldiselt on ümbrikupalga saajate osakaal maksuameti andmetel vähenenud. 2003. aastal oli see näiteks 16 protsenti.
Tööjõumaksudest suurema osa moodustavad sotsiaalmaks ja füüsilise isiku tulumaks, mis ümbrikupalga maksmise korral jäävad täielikult või osaliselt riigieelarvesse laekumata. 2007. aastal koguti sotsiaalmaksu üle 27,2 miljardi krooni ning füüsilise isiku tulumaksu üle 14,6 miljardi krooni.
Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-06-2092 valguses peab maksuhaldur vajalikuks selgitada tööjõu vahendusteenuses (edaspidi nimetatud tööjõurent) osalevatele isikutele makstava päevaraha maksustamist.
Maksuhaldur on seisukohal, et maksuvaba päevaraha maksmise ning tööjõurendis osaleva isiku töölähetusse saatmise võimalus sõltub töö tegemise reaalsest asukohast ja töö tegemise ajast. Isikuga sõlmitavas töölepingus peaks töö tegemise asukoha fikseerima lähtudes reaalsest töö tegemise asukohast.
Viidatud kohtulahendis asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et: Püsivalt väljaspool alalist elukohta kindlas kohas töötamise korral on elukohast eemal viibimisest tekkivad kulutused töötasu osa. Püsiva asukohaga tööd saab teha töökoha läheduses elav isik ning kaugemal elaval töötajal on võimalik elukohta vastavalt muuta. Sellist võimalust aga ei ole, kui töö on liikuva iseloomuga. Seega juhul, kui isik töötab väljaspool oma alalist elukohta püsivalt kindlas kohas, peaks sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus fikseerima töö tegemise asukohana vastava töö tegemise asukoha reaalse piirkonna ning sellist isikut ei saaks käsitleda vastavas töökohas lähetuses olevana ega maksta talle maksuvabalt päevaraha.
Rentimine pikemaks ajaks ühele isikule
Näiteks Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt ühele konkreetsele Soome isikule. Sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus peaks märkima töö tegemise asukohana vastava töö tegemise reaalse asukoha (Soome isiku asukoha piirkonna) ning sellist töötajat ei saa käsitleda Eestist Soome lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Soomes viibimise eest maksuvaba päevaraha.
Rentimine pikemaks ajaks erinevatele isikutele ühte piirkonda
Juhul, kui töötajat renditakse pikemaks ajaks erinevatele isikutele ning töökoht ühe rendilevõtja juures ei ole püsiv, tuleb hinnata töötaja töötegemise asukoha fikseerimisel töötamise tegelikke asjaolusid. Kui töötajat renditakse küll erinevatele isikutele, kuid need asuvad ühes piirkonnas, tuleks sarnaselt eelkirjeldatud situatsioonile fikseerida töö tegemise asukohana vastava töö tegemise asukoha reaalne piirkond ning sellist isikut ei saaks käsitleda vastavas piirkonnas lähetuses olevana ega maksta talle maksuvabalt päevaraha. Kui isikut renditakse aga erinevatesse piirkondadesse, tuleb töö tegemise asukohana töötajaga sõlmitavas lepingus fikseerida see piirkond, millega selline töötamine on enim seotud.
Näiteks kui Eestis tööjõurendiga tegelev juriidiline isik rendib oma töötaja pikaajaliselt mitmetele Helsingis asuvatele isikutele, peaks sellise töötajaga sõlmitavas töölepingus märkima töö tegemise asukohana vastava piirkonna (nt Helsingi) ning sellist töötajat ei saaks käsitleda Eestist Helsingisse lähetusse läinuna ega maksta talle sellise Helsingis viibimise eest maksuvaba päevaraha.
Rentimine lühemaks ajaks erinevatele isikutele erinevates piirkondades
Kui Eestis tööjõurendiga tegelev isik rendib oma töötajaid lühemateks perioodideks erinevates piirkondades asuvatele isikutele, nt 2 kuud Eestis, 1 kuu Soomes ja 1 kuu Rootsis, võib sõltuvalt asjaoludest olla sellise isiku viibimine Soomes ja Rootsis käsitletav töölähetusena, mille eest võib isikule maksta maksuvaba päevaraha. Eestis on maksuvabade päevarahade maksmine võimalik juhul, kui renditud töötaja rendilepingu järgne töökoht on kaugemal kui 50 km tema tavapärasest töökohast. Kui renditöötaja tavapäraseks töökohaks on kokku lepitud Eesti, siis eestisiseselt ei ole tegu lähetusega ning maksuvaba päevaraha maksta ei saa.
Hindamaks seda, kas tööjõurendis osalevate isikute puhul on lähetuse vormistamine ning maksuvaba päevaraha maksmine põhjendatud, lähtub maksuhaldur töö tegemise reaalsest asukohast ning maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust (kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule).
Lehekülg 1423 / 1593
