Artiklid
Heli Raidve
Heli Raidve Tööõigusabi juhataja
Töötaja palgast võib tööandja pidada kinni nõudeid kas kolmandate isikute kasuks või tööandja enda huvides.
Kolmandaks isikuks võib olla näiteks riik ja kohtutäituri nõutud summad, tööandja huvides võib kinni pidada tööandjale tekitatud varalise kahju hüvitamise või töötajale ekslikult makstud summad.
Kinnipidamiste teostamine on lubatud ainult seaduses sätestatud alustel ja korras. Palgaseaduse N 36 ütleb, et palgale sissenõude pööramise ulatuse sätestab täitemenetluse seadustik. Riigikohus on rõhutanud, et palgaseaduse N 36 eesmärk on kaitsta töösuhtes nõrgemat poolt (töötajat) tööandja omavoli eest, lubades palgast kinnipidamisi ainult töötaja õigusi kahjustamata. Palgaseaduse regulatsioon lähtub rahvusvaheliselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest.
Palgaseaduse kohaselt sätestab palgale sissenõude pööramise ulatuse täitemenetluse seadustik. Sissenõude pööramise ulatuse osas tuleb lähtuda seadustiku paragrahvist 132, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa kuu palga alammäära või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Arvestades 2007. aastal kehtivat palga alammäära, peab töötajale pärast kõikide palgast kinnipidamiste teostamist jääma kuupalgana väljamaksmisele vähemalt 3600 krooni või tunnipalgana vähemalt 21 krooni ja 50 senti.
Kui töötajal on ülalpeetavaid, suureneb palgast mitte kinnipeetav summa 1/3 võrra iga ülalpeetava kohta. Tavaliselt on ülalpeetavad töötaja alaealised lapsed, kuid need võivad perekonnaseaduse kohaselt olla ka töövõimetu abikaasa, abivajavad vanemad, vanavanemad, lapselapsed, vennad ja õed ning teised perekonnaliikmed.
Mõeldud on ülalpeetavaid, kellele töötaja maksab faktiliselt elatist. Kohtutäituri poolt tööandjale saadetavas arestimisaktis peab täitur märkima ka talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa.
Kui töötaja palk on kinnipidamisele mittekuuluvast osast suurem, võib seda ületavast kuni viie palga alammäära suurusest osast arestida 2/3, seda ületavast sissetulekust aga kogu sissetuleku tingimusel, et arestitav osa ei ületaks 2/3 kogu sissetulekust.
Palgast kinnipidamiste teostamine on muutunud selgemaks, kuid samas on vähenenud tööandja poolt töötaja palgast kinnipeetava osa suurus. Töötaja palgast kinnipidamiste teostamisel peetakse kõigepealt kinni seaduse alusel kinnipidamisele kuuluvad maksud ja seejärel täitemenetluse seadustiku alusel kinnipidamisele kuuluvad summad.
Pärast viidatud kinnipidamiste teostamist ei pruugi töötaja palgast enam piisata muude tööandja kasuks tehtavate kinnipidamiste teostamiseks (väljatöötamata puhkusetasu, avanss, töötaja tekitatud kahju jm). Eeltoodud põhjustel suureneb ilmselt tööandjate töövaidlusorganile esitatud nõuete arv, milles tööandjad soovivad töötajatelt summade väljamõistmist, mille kinnipidamine töötajate palgast (ja lõpparvest) ei ole olnud võimalik.
Palgaseaduses lubatud kinnipidamised
Palgaseaduse N 36 lõigete 1 ja 2 kohaselt võib töötaja palgast kinni pidada:
* seadusega kehtestatud makse;
* täitemenetluse seadustikus ettenähtud täitedokumentides märgitud summasid;
* tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest, kui tööleping lõpetatakse enne tööaasta lõppu, mille arvel töötaja oli juba puhkuse kätte saanud;
* tähtajaks tagastamata avansse;
* töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid;
* tööandjale tekitatud varalise kahju hüvitamise summasid;
* muid seadusega ettenähtud summasid.
Allikas: Heli Raidve
Merike Lees
Seadusele vastav riskianalüüs ja tegevuskava ning töötervishoiuarsti soovitus säästavad erisoodustusmaksust töötaja tervisele tehtavad kulutustel.
"Maksuhaldur ei vali suvaliselt, millal tööandja tehtud kulutused maksustatakse ja millal mitte, vaid lähtutakse õigusaktidest," ütles maksu- ja tolliameti maksude osakonna juhataja Aule Kindsigo pärast läinudnädalast arutelu tööinspektsiooni, tervishoiuameti, töötervishoiuarstide ja tehnikaülikooli esindajatega.
Selle käsitluse järgi ei ole kööginurk ja puhkeruum erisoodustused. "Maksuhaldur ei saa ainult maksuseadusest juhinduda, peame arvestama ka teisi õigusakte, nagu näiteks töötervishoiu seadus," selgitas Kindsigo.
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus ütleb, et tööandja on kohustatud looma olmeruumid riietumiseks, pesemiseks, einestamiseks ja muud elukondlikud ruumid. Need peavad olema sisustatud ja välja ehitatud. Ainuke asi, et külmkappi ei tohi toitu ja kohviaparaati kohvi osta. Veeautomaati vett võib osta, sest puhta joogivee garanteerimise kohutuse paneb tööandjale seadus. "Muidugi võib tööandja öelda, et joogivett saab kraanist, kuid maksuhaldur ei ütle, millist teed valida," kinnitas Kindsigo.
Ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna kirjutas hiljuti, kuidas maksuhaldur nõudis FIE-lt pudelivee eest erisoodustusmaksu.
Kas pesemisruum on konkreetses ametis vajalik, ei hinda samuti mitte maksuhaldur, vaid tööinspektsioon. Kõik tööandja kulutused tulenevad töötervishoiuseadusest, mille järgi koostab firma ise oma riskianalüüsi ja tegevuskava. "Mida ta tegema peab, tuleb sealt välja, selle piisavust ja õigsust maksuhaldur ei kontrolli," ütles Kindsigo.
Spordikulude erisoodustusmaksustamine oleneb sellest, kas töötervishoiuarst on seda konkreetsele töötajale soovitanud. "Kui arst on teinud ettepaneku saata töötaja vesivõimlemisse, siis ei ole see erisoodustus," kinnitas Kindsigo.
Arsti soovitus peab olema arusaadav - kellele mida ja kui palju ette nähakse ja mis häda see ravib. Kui arst soovitab kaks poolaastas kümme korda massaai, siis see on arusaadav ja maksukohustust ei teki. Kui firma otsustab kõikidele töötajatele massaai välja teha, on see erisoodustus.
"Vaktsineerimise põhjendatus tuleneb samuti riskianalüüsist ja tegevuskavast. Kui töötervishoiuarst ütleb, keda ja mille vastu on vaja vaktsineerida, siis ei ole see erisoodustus," ütles Kindsigo.
Kui inimene saadetakse lähetusse kohta, kus on oht haigestuda, siis on tema vaktsineerimine tööandja kulul lubatud.
Vastavalt tööturuteenuste ja -toetuste seadusele ei tohi töövahendusfirma nõuda tema poole töö leidmise sooviga pöördunud inimeselt tasu töövahenduse eest.
Tasu võib küsida ainult tulevase tööandja käest, tööotsijalt võib raha võtta vaid tööle minekuga kaasnevate teiste kulutuste eest, näiteks lennupileti või viisa eest, kuid sel juhul peab töövahendusfirma suutma neid kulutusi dokumentidega tõendada, rõhutas sotsiaalministeerium pressiteates.
«Töökoha vahendamise eest ei tohi tööotsijalt raha võtta,» teatas ministeerium. Siiski tuleb meeles pidada, et tasuta töövahenduse reegel ei kehti renditöö puhul.
Sotsiaalministeerium korraldab 22. oktoobrist 4. novembrini erinevate ajalehtede ja internetiportaalide vahendusel teavituskampaania selle kohta, mida töövahenduse puhul jälgida ning kust infot otsida.
Peamised soovitused on lihtsad: kontrollida, et töövahendaja tegutseks legaalselt; otsida usaldusväärsetest allikatest lisainfot selle kohta, mis välismaal ees ootab; lugeda tähelepanelikult lepinguid enne allkirjastamist ning mitte sõlmida endale kahjulikke lepinguid. Kui millegi eest tuleb maksta, küsida endale seda tõendav kviitung ning pettuse korral pöörduda politseisse.
«Viimastel aastatel on paljud inimesed avastanud võimaluse töötada välismaal. Alati ei kulge aga teise riiki tööle minemine takistusteta probleeme võib tekkida nii vahendajatega Eestis kui tööandjatega välisriikides. Murede ärahoidmiseks on oluline tunda oma õigusi ja koguda piisavalt infot sihtriigi kohta,» märkis ministeerium.
Tuleb meeles pidada, et tasuta töövahenduse reegel ei kehti renditöö puhul. Töövahenduse ja tööjõurendi peamine erinevus on ministeeriumi sõnul selles, kellega sõlmitakse töösuhe.
Töövahenduse puhul vahendab töövahendusfirma tööpakkumisi ning otsib töötajaid ettevõtete jaoks, kes pöörduvad tema poole sooviga töötajaid leida. Tegemist on tavapärase personaliotsinguga, sellise põhimõtte alusel tegelevad näiteks tööturuamet ja tuntud personaliotsingufirmad.
Tööjõurendi puhul võtab rendifirma ise tööd otsiva inimese tööle, sõlmib temaga töölepingu ning n-ö rendib oma töötajaid vastavalt vajadusele teistele ettevõtetele teatud perioodiks teatud tööülesannete täitmiseks.
Töövahenduse puhul on nõutav registreering majandustegevuse registris, tööjõurendi puhul registreeringut ei nõuta. Töövahendus peab olema tööotsijale tasuta, kuid tööjõurendi puhul ei ole see küsimus reguleeritud, vastavat õiguslikku regulatsiooni töötatakse välja. Töövahendust pakkuv ettevõte peab omama tegevusluba või olema registreeritud majandustegevuse registris töövahendusteenuse osutajana.
Kuni eelmise aastani andis tööturuteenuseid (sh töövahendust) osutada soovivatele firmadele ja FIEdele tegevuslube sotsiaalministeerium. Tegevusload kehtisid 3 aastat ning seejärel võis neid pikendada. 2006. aastal lihtsustati olemasolevat korda ja tegevusload asendati registreeringuga majandustegevuse registris.
Praegu kehtivad ministeeriumi sõnul paralleelselt nii tegevusload kui teenuse osutamise registreeringud. Selles, et tegemist on legaalselt tegutseva ettevõttega, saab kindel olla, kui kontrollida tegevusloa või registreeringu olemasolu.
Tööturuteenuse osutamise tegevusluba omavate ettevõtete nimekiri on sotsiaalministeeriumi kodulehel www.sm.ee (tööturg - tööturuteenused - tööturuteenuste osutajad).
Majandustegevuse registris registreeritud ettevõtteid on võimalik näha aadressil mtr.mkm.ee (valides avalehel vasakul asuvast menüüst «Otsingud registreeringu otsing» ja valides ettevõtte tegevusalaks «tööturuteenuse osutamine»).
Lisaks tähelepanelikkusele töövahendusfirmadega suhtlemisel on oluline ka informeeritus elu- ja töötingimustest teises riigis. Siin on abiks näiteks EURES-võrgustik, mille ülesanne on just sellise teabe andmine. Infot saab nii kodulehelt www.eures.ee kui ka tööturumetis www.tta.ee töötavatelt EURES-konsultantidelt (telefoni või e-maili teel või ise vastuvõtule minnes).
Toimetas Kaire Uusen, Postimees
Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) leiab, et olukorras, kus elukallidus tõuseb iga päevaga, on töötajatele suunatud üleskutsed pingutada püksirihma ning loobuda palgatõusu nõudmisest ebaõiglased ja töötajaid solvavad.
Töötaja saab kompensatsiooni hinnatõusu eest nagunii tagantjärgi kõigepealt tõusevad hinnad, alles siis palgad, ütles EAKL esimees Harri Taliga. Selles hindade ja palkade võidujooksus on töötajad tagaajaja, mitte tempot tegema palgatud jänese rollis.
Kolmveerand Eesti töötajaist teenib keskmisest väiksemat palka, nad ei saa kuidagi nõustuda ideega, et just nemad peavad päästma Eesti majanduse, rahuldudes senise palgaga. Keskmise palga kasvu mootoriks on kõrgemad palgad, mille puhul keegi ei räägi nende seosest tootlikkuse kasvuga, märkis Taliga. Pole ka seni kuulnud, et oleks püütud arutleda selle üle, kuidas aeglustada nende pidurdamatut tõusu.
EAKL hinnangul ei saa tootlikkuse aeglases tõusus süüdistada töötajaid, see sõltub eelkõige tööandja otsustest ja tegevusest. Töötaja võib rabada palehigis ja 12 tundi päevas, aga kui tehnoloogia ja seadmed on sellised, mille õige koht oleks ajaloo prügikastis, siis ei maksagi loota, et tootlikkus Euroopa tasemele jõuaks, lausus Taliga. On ju tööandjadki inimesed ja miski inimlik pole neile võõras ilmselt jätkavad paljud ettevõtted tegutsemist harjumuspärasel viisil seni, kuni elu ise sunnib tootmist ümber korraldama.
Lisainfo:
Harri Taliga, EAKLi esimees, tel 6412 800
EAKLi infojuht Siiri Rebane, 6412 808
Sotsiaalministeerium kohtus 18. oktoober 2007 ametiühingutega, et arutada töölepinguseadusest tulenevaid töö- ja puhkeaja küsimusi.
Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Janno Järve sõnul peame oma töö- ja puhkeaja viima vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Kohtumisel räägiti näiteks ületunnitöö hüvitamisest, õhtusel ajal töötamisest, lühendatud tööajast ning puhkuse arvestamisest.
Osalejad olid arvamusel, et ületunnitööd peaks kindlasti rahaliselt hüvitama.
Samas jäädi seisukohale, et õhtusel ajal töötamine peaks jääma täiendavalt rahas hüvitatavaks. Leiti veel, et teatud tööd on pingelised, ohtlikud või kahjustavad ning nende puhul on lühendatud tööaeg põhjendatud.
Teise olulise teemana arutati puhkuse küsimusi. Ümarlaual osalejad olid ühel meelel, et puhkust võiks arvestada tööpäevades. Praktikas on meil probleeme, et kalendripäevades arvestatud puhkust võetakse välja tööpäevades (esmaspäevast reedeni). Seega on selguse huvides otstarbekas määrata puhkuse pikkus tööpäevades. Seaduse mõte on see, et inimene puhkaks neli nädalat, ütles Järve. Kohalolijad nõustusid, et puhkust võib kasutada osadena, kuid ühe osa pikkus peaks olema vähemalt kaks nädalat.
Räägiti ka pikendatud põhipuhkusest ja lisapuhkusest erinevatele töötajate gruppidele.
Ametiühingud hindasid kehtivat seadust sobivaks ja tegid ettepaneku, et täiendavat puhkust tuleks kasutada puhkamiseks ning ei tohiks olla võimalust täiendavaid puhkusepäevi rahas kompenseerida.
Kõik osapooled olid ühel meelel, et õppepuhkuse reegleid tuleb lihtsustada ja kasutajasõbralikumaks muuta.
Järgmine konsultatsioon partneritega toimub 24. oktoobril, teemal töösuhte alustamine ja lõpetamine.
Eli Lilles
Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja
Lehekülg 1438 / 1593
