Artiklid
Kärjäärinõustaja Tiina Saar ütles palga juurde või tagasi küsimise teemat kommenteerides, et töötaja peaks oskama ennast tööandja kingadesse asetada, püüdma aru saada, millist väärtust ta loob ja kuis see raha ettevõttesse tagasi tuleb ning oma kuludest pole seejuures mõtet rääkida.
«See ei ole argument, et teised teenivad naaberettevõttes rohkem. Teiseks ei tohiks palgatõusu soovi kunagi põhjendada oma isiklike, eraeluliste kuludega, sest tööandja maksab ikkagi töö eest, mitte ei pea töötajat ülal,» selgitas Saar.
Ta lisas, et tegelikult võib nn sotsiaalse ettevõtluse vallast leida ka selliseid näiteid, kus tööandjad investeerivad töötajatesse pikka aega ja siis need inimesed alles hiljem hakkavad ettevõttele kasu tooma.
«Igal juhul tasuks minna avatud küsimusega, et kuidas oleks võimalik selles ettevõttes rohkem teenida. Lõppeks võib ju teha ka projektipõhiseid töid mõne teise ettevõtte heaks või tegeleda kõrvalt oma elustiiliettevõtlusega,» märkis karjäärinõustaja.
Tööandjale võib pakkuda ennast ka võtma lisavastutust juhul, kui see on võimalik ja mõistlik, või rääkida läbi lisasoodustuste osas. Siin tuleb mängu kogupalga mõiste.
Inimesed keskenduvad sageli vaid palganumbrile, jättes tähelepanuta kogu motivatsioonipaketi. Nii on juhtunud, et töökohta on vahetatud ka 500-kroonise palgatõusu pärast ja jäetud tähelepanuta eelmise tööandja pakutud 3000-kroonine lisasoodustuste pakett telefonist spordiklubikaartide ja tervisekontrollini välja.
«Üha rohkem mängib palgateemas rolli ka inimene ise, tema areng, võimed ja potentsiaalid. Ehkki paljudes ettevõtetes on palgatasemed paigas, on siiski alati mänguruumi isikuväärilise palgapakkumise tegemiseks, kui see väärib küünlaid ja palga küsijas nähakse oma alal väga head tegijat,» sõnas Saar.
Üheks võimaluseks vähemalt edumeelsete ettevõtete juures saada head palka on tema sõnul pühendumine ja lojaalsus oma karjäärile ehk siis otsus saada oma ala parimaks. «Viimased ajad on süvendanud eklektilist karjääri, nii et kolm aastat ühel alal, siis edasi teisele alale ning aastake eneseotsinguid. Lõpuks on inimesel raske öelda, kes ta erialaselt on ja mis on tema hind.»
Sirje Niitra
Helve Toomla, jurist 28. september
•• Minu transporditeenuse firma on tegutsenud neli aastat, töötajaid on kolm. Hiljuti esitas üks neist avalduse sooviga töölt kohe, st päevapealt lahkuda. Firmas jõudis ta olla neli ja pool kuud. Töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks toob ta tööandjapoolse korduva töölepingu rikkumise, seda töötasu maksmisel. Ta viitab oma töölepingu punktile: „Töötajale makstakse töötasu üks kord kuus hiljemalt järgmise kuu 10. kuupäevaks.“
Tõepoolest, iga kuu olen maksnud töötasu ühe-kahepäevase viivitusega, kord hilines palk isegi kuus päeva – midagi polnud teha, hankijatelt laekus raha hiljem. Varem töötaja selle üle ei nurisenud.
Veel tõi ta põhjuseks määratlemata tööaja. Nimelt on töölepingus järgmine punkt: „Tööaja algus ja lõpp, samuti lõunavaheaja ning teiste võimalike vaheaegade algus ja lõpp määratletakse tööandja mõnes muus äriühingusiseses dokumendis.” Ja minupoolne selgitus antud punktile on olnud, et autojuht sätib oma sõidud vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrusele nr 561/2006, 15. märtsist 2006. Määrus käsitleb autojuhtide töö- ja puhkeaega, mille arvestamise aluseks on auto korras näidikud.
Töötaja pani avaldusse kirja ka summa, mille ta peaks lõpp-arvena firmalt saama. See koosneb puhkusekompensatsioonist ja hüvitisest kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (TLS § 100 lg 4), mis tuleb tasuda tema kontole töölepingu lõpetamise päeval.
Ma ei ole kõige sellega kuidagi nõus, aga mida ma saan teha? Töötaja lubas esitada avalduse töövaidluskomisjonile. Mingeid pretensioone töötajal selle nelja ja poole kuu jooksul pole olnud. Ka viimastel päevadel oli kõik tavaline: õhtul tõi mees nagu kord ja kohus täislaaditud auto garaaži ja järgmise päeva lõunast esitas lahkumisavalduse, keeldus välja sõitmast ja tekitas sellega firmale kahju.
Olen nõutu: mille pean töölepingu lõpetamisel aluseks võtma, kas selle sama avalduse? Mitme päeva jooksul pean maksma lõpparve? Kas töötajal on alust küsida kompensatsiooniks kolme kuu töötasu?
•• Töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda siis, kui tööandja on rikkunud oluliselt endale võetud kohustusi. Siia alla käib ka see, kui töö-andja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega.
Töötaja lõpetab töösuhte erakorralise ülesütlemisega ühepoolselt, tööandja teda kinni pidada ei saa. Kui ta aga leiab, et töötajal ei ole neid olulisi põhjusi, mille puhul seadus talle erakorralise ülesütlemise õiguse annab, tuleb pöörduda 30 päeva jooksul töövaidluskomisjoni või kohtusse ja nõuda töötajapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastamist.
Tähele tuleb panna, et 30-päevane tähtaeg hakkab jooksma ülesütlemisavalduse saamise päevast. Kui hagi või avaldust tähtaja jooksul ei esitata, on ülesütlemine TLS § 105 lg 2 järgi algusest peale kehtiv ja tööleping lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud kuupäeval.
Karta on, et küsija on vaidlustamistähtaja mööda lasknud. Siis ei ole muud, kui oodata töötaja algatatud vaidlust töövaidluskomisjoni istungil, kus TLS § 100 lg 4 alusel on võimalik taotleda hüvitise vähendamist. Nimetatud paragrahv sätestab tööandja kohustuse maksta töötajale kõnealuse ülesütlemise puhul hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kuid kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid.
Töölepingu lõppemisel tuleb üldjuhul töötajale välja maksta kõik ettenähtud summad – töötasu, hüvitised jm. Erandid sellest reeglist on kehtestatud TLS § 84 lg 2–4 teenuste puhuks, neid kõnealuse küsimuse puhul rakendada ei saa. 1
Saada oma tööalane küsimus: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
vastused ilmuvad samas rubriigis esimesel võimalusel
Iga töövestlus jõuab kord palgaküsimuseni, millest töötasu nõudmisel juhinduda, rääkisid ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» turvafirma G4S personalidirektor Eela Velström ja sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Egle Käärats.
Velström ütles, et palgast rääkimine ei peaks tekitama piinlikkust, sest see on tööintervjuu rutiinne osa ja küsimus, mis palka te ootate, tuleb igal juhul.
Käärats soovitas palganumbri nimetamisel juhinduda näiteks statistikaameti andmetest, kuid arvestada samas ka seda, milline on kogemustepagas ja kui suures osas ollakse nõus tegema muudatusi oma igapäevaelus.
Väärt infot konkreetse valdkonna palkadest võib saada veel töötukassa vahendatavate tööpakkumiste nimekirjast ja teistest töövahendusportaalidest ning loomulikult ei jookse mööda külgi maha sõpradelt-tuttavatelt pärimine.
Norme pole Kääratsi sõnul palga osas rohkem kui valitsuse, tööandjate ja ametiühingute kokkulepitud alammäär, mis on sel aastal 4350 krooni.
Toimetas: Siiri Erala
Agne Narusk
Komisjoni saab kaevata vaid juhul, kui töölepingus on kirjas seda lubav punkt.
Tulevikus peaksid töövaidlused lahenduse saama kohtus, mitte suurem osa neist töövaidluskomisjonis nagu praegu, leiab töö-andjate keskliit. Seda peeti silmas tööandjate manifesti koostamisel, kui kirja sai pandud punkt, et töövaidluskomisjone on vaja reformida.
Nende olemasolu tööandjate esindajad päriselt ei välista: töövaidluskomisjonid oleks edaspidi nagu arbitraažid ehk vahekohtud, selgitas tööandjate keskliidu juhataja Tarmo Kriis. See tähendab, et lepingust tulenevaid vaidlusi lahendavasse vahekohtusse saaks kaevata vaid juhul, kui töölepingus on seda lubav punkt sees. Kui mitte, tuleb vaidlus lahendada kohtus.
„Töövaidluskomisjone tuleks tõsiselt reformida, palgata sinna tugeva juriidilise kompetentsiga juhid ning tagada ka parem rahastamine riigieelarvest,” kommenteeris Kriis. „Kaebamine ei peaks olema päris tasuta, aga võib olla töövõtjale ja tööandjale erinev. Praegu on võrdlemisi suureks probleemiks ka sotsiaalpartnerite kaasamine töövaidluskomisjonide koosseisu. Mina lõpetaks sellise rahvakohtu põhimõtte ära.”
Transpordi- ja teetöötajate ametiühingu esimees Peep Peterson peab seda „intellektuaalselt huvitavaks ideeks”. Vajadus reformida töövaidluskomisjonide tööd on sisse kirjutatud ka töötajate manifesti. Kuid hoopis teise nurga alt. „Töövaidluskomisjonide töö tuleb muuta kiiremaks ning koolitada komisjonides osalejaid,” ütles Peterson. „Vaidluse lahendamine tuleks muuta veelgi lihtsamaks nii töötajale kui ka tööandjale, mitte muuta seda kallimaks.”
Eesti 12 töövaidluskomisjoni on avaldustega selgelt üle koormatud. Ehkki seadus nõuab, et istung peab toimuma kuu aja jooksul alates avalduse sisse-andmise päevast, kulub vaidluste läbivaatamiseks keskmiselt 60 päeva, on sotsiaalministeeriumist Eesti Päevalehele kinnitatud. Tänavu teises kvartalis said töövaidluskomisjonid 928 avaldust, neist enamik töötajatelt. Sama lugu on kohtuhagidega: tööandjate nõudeid on kaduvväike osa, nentis Harju maakohtu kohtunik Piret Randmaa.
„Kui kõik dokumendid on korras ja on ainult üks nõue, näiteks palga saamise oma, saab lahendi asjas kiiresti – nelja kuni kuue kuuga,” vastas Randmaa. „Nii lihtsaid variante tavaliselt aga ei ole. Sest inimesed ei oska ise hästi hagisid koostada ja siis peab kohus sageli puudusi hagiavalduses kõrvaldama, see kõik võtab aega. Esindajaid ehk advokaate ju inimesed ka sageli töövaidlustes ei võta, kuna nagunii on palk saamata ja raha pole.”
150 000 kroonini
Töövaidluskomisjonis on rahalistel nõuetel piir
•• Töövaidluskomisjon saab menetleda rahalisi nõudeid, mis ei ületa 150 000 krooni. Sealt edasi tuleb minna kohtusse.
•• Keskmine rahaline nõue on 10 000–20 000 krooni, öeldi
tööinspektsioonist.
•• Tänavu esimesel poolaastal tuli 16 avaldust, kus tööandjalt nõuti maksimumi ehk 150 000 krooni. Sel poolaastal juba 12.
•• Kohtusse pöördumisel saab asja lahendada lihtmenetlusega siis, kui rahaline nõue jääb alla 2000 euro (30 000 krooni).
•• Kohtute infosüsteemi andmetel oli maakohtutel 2008. aastal lahendada 575 töövaid-lust , 2009. aastal 856 ning tänavu esimesel poolaastal 337.
Andres Reimer
Kõrgkoolilõpetajate ja suurepalgaliste töötajate sotsiaalmaksu soodustus vähendaks tööpuudust, leiab teenusmajanduse koja esimees Kaido Kaljulaid.
Teenusmajanduse koja arvates aitaks sotsiaalmaksusoodustus tudengitel ja vastsetel ülikoolilõpetajatel senisest lihtsamini tööd leida. Teenusettevõtted võtaksid kohe tööle suurel hulgal töötuid kõrgkoolilõpetajaid ja üliõpilasi, kui noored spetsialistid saaksid paariks aastaks sotsiaalmaksusoodustuse, kinnitab Kaljulaid, kes on ühtlasi KIT Finance Europe’i juhatuse esimees.
•• Miks Eesti vajab astmelist sotsiaalmaksu?
Tegemist ei ole astmelise sotsiaalmaksu ideega. Selline lähenemine on eksitav. Selle sammu peamine eesmärk on parandada riigi konkurentsivõimet, sest majanduskriisi tõttu on paljud riigid asunud majandusmudeleid üle vaatama. Sotsiaalmaksusoodustus võiks puudutada äsja kõrgkooli lõpetanuid: noori spetsialiste, kellel pole töökogemust. Kõrgepalgaliste töötajate sotsiaalmaksu laeks võiks aga olla kolm keskmist palka.
•• Miks pigistab sotsiaalmaksu küsimus kõige valusamalt just teabemajanduse ettevõtteid?
Teabemajanduse osatähtsus on arenenud riikides väga suur. Kui Eestis ulatub see sisemajanduse mahust 67 protsendini, siis arenenud riikides 80-ni. Tööstuse arendamine jääb arenevatele riikidele.
Eestis on selge vajadus teenusmajanduse mainet parandada, sest meil on levinud arusaam, et ettevõttel peavad olema ennekõike füüsilised töövahendid ja tooted. Tänapäeva majanduses on peaga töö palju tähtsam, sest selline töö loob rohkem väärtusi.
Euro tuleku järel peaks majanduspoliitika toetama ennekõike just teabemajandust, et suurendada selle valdkonna ekspordivõimet.
•• Kuidas sotsiaalmaksusoodustuse andmine konkurentsivõimet parandaks?
Praegu on kolmandik ülikooli lõpetanuid töötud. Probleem hariduses seisneb selles, et üliõpilased ei saa piisaval määral tööpraktikat. Üliõpilastel, kes sellise erisoodustuse abil tööturule pääsevad, tõuseb kvalifikatsioon ja palk.
Majanduskriis ei ole muutnud noorte spetsialistide palgaootusi. Kogemustega inimesele maksti buumi ajal 30 000–50 000 krooni, nüüd 20 000–30 000 krooni. Noor ülikoolilõpetaja sai buumi ajal palka 10 000–15 000 krooni kuus ja praegu küsib sama palju. Ettevõtja eelistab loomulikult inimest, kes hakkab kohe tööle, kes on kogenud. Kui ettevõte võtab tööle noore asjatundja, siis kulutab ta aasta kuni kaks noore väljaõpetamiseks.
Kui riik alandaks ülikoolilõpetajate sotsiaalmaksu, siis aitaks see värsketel ülikoolilõpetajatel tööturul läbi lüüa – ettevõtjad võtaksid neid meelsasti tööle.
•• Kui palju uusi töökohti looksite?
Meie liikmeskonda kuulub kümneid ettevõtteid, kuid ma ei saa sellele küsimusele otse vastata.
•• Kui noored spetsialistid ja kõrgepalgalised saaksid sotsiaalmaksusoodustuse, kas siis jääksid näiteks meditsiiniteenused neile endiselt kõigiga võrdselt kättesaadavaks?
Kui sotsiaalmaksule seatakse lagi, siis peaks see olema seotud meditsiiniteenuste kasutamise piiranguga.
Kõrgepalgalised töötajad ei vaja sotsiaalteenust teistega samas mahus, sest nad kasutavad enamasti erameditsiini teenuseid. Noored inimesed aga lihtsalt ei vaja nii suures ulatuses arstiabi.
Töötatakse peaga
Teenusmajanduse koda
vabatahtlik organisatsioon
•• Teenusmajanduse sektoris tegutsevaid ettevõtteid koondav ühendus, mis asutati tänavu mais. Juhtivaid Eesti teenusmajanduse ja teabeettevõtluses tegutsevaid ettevõtteid ühendav koda soovib väärtustada senisest enam peaga tehtavat tööd ja teadmistepõhist majandust.
Liikmed
•• 30 õigus-, rahandus-, arhitektuuri-, suhtekorraldus- ja IT-firmat.
Lehekülg 1258 / 1593
