Articles

Published: 24 April 2003

• Äripäev
• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS

K A D I P ä R N I T S
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees, Mõõdukad

Valitsus muutis töötuskindlustuse põhimõtteid eelmise aasta lõpul nii, et töötajad, kes lahkuvad töölt kokkuleppel tööandjaga, ei saa enam töötuskindlustuse hüvist. Olenemata sellest, et nad on maksnud töötuskindlustuse maksu ja otsivad tööd. Muudatus tehti detsembri lõpul ja 1. jaanuarist see juba kehtis.

Kuna valitsus oma alamate eest hoolt ei kandnud ja olulistest õiguste vähenemisest ei teavitanud, pidid seda tegema ametiühingud. Tööhõiveameti seitsme kuu andmete põhjal oli uutest töötutest eelmisest töökohast koondatud napilt üheksa protsenti. On töötegijaid, keda ei saa kunagi koondada, nt teatud üksuste juhte, kuna nende töö ja ametikoht jäävad alles. Väga palju lepinguid lõpetatakse tööandja taotlusel poolte kokkuleppel. See tähendab, et suur hulk potentsiaalseid töötuskindlustushüvise saajaid arvati sellest ringist välja. Miks valitsus seda tegi, ei tea me siiamaani. Rahalist põhjust, st et töötuskindlustuse makseteks raha ei jätku, selleks igal juhul ei olnud.

Kindlustatul on õigus saada töötuskindlustushüvitist
Ametiühingud leiavad, et töötegijal, kes on tööandja taotlusel alla kirjutanud ning töölepingu kokkuleppel lõpetanud ja ei leia tööd, peab olema õigus saada töötuskindlustushüvist. Liiatigi teame meie, ametiühingud, mida tavaliselt töölepingu lõpetamine kokkuleppel tähendab. Ettepanek, millest ei saa keelduda, tuleb loomulikult tööandjalt, kes ei taha/ei saa töötajat koondada. Töötaja mittenõustumise korral ähvardatakse töötajat sellega, et otsitakse talle mõni süü või tehakse elu lihtsalt põrguks. Tavaliselt töötegija allub survele.

Komm töötaja jaoks on see, et kui ta kokkuleppel lahkub, saab ta ka mingit hüvist. Kuna kokkuleppel töölepingu lõpetajaid on mitut sorti, siis ametiühingud tegid ettepaneku kehtestada töötuskindlustuse saamiseks ooteaeg neile töötuile, kes lahkusid töölt kokkuleppel. Ka seda ei soovinud valitsus teha.

Tekkinud olukord näitabki, et rumalus sünnitab vastureaktsiooni. Et mitte kaotada õigust töötuskindlustushüvisele, kutsuvad ametiühingud töötajaid üles mitte lõpetama tööandjaga lepingut kokkuleppel, kuigi teinekord oleks see kasulik ja õige.

Samas pole halba ilma heata. Täna on osa töötegijaid hakanud end rohkem kaitsma, st lõpetama töölepinguid seetõttu, et tööandja rikub lepingut, või nõudma koondamist, kui on koondamissituatsioon.

Töölepingu lõpetamine tööandja rikkumise korral on siiski harv juhus ja leiab aset siis, kui töösuhteid pole enam võimalik jätkata. Niisama norimisega enamus töötegijaist, kel töökoht oluline, ei tegele.

Tööandjate ettepanek oleks siin enda kaitseks see, et seaduses oleks rohkem lahti kirjutatud, mis on tööandja poolne lepingu rikkumine, mille alusel töötaja töölepingut tohib lõpetada. Seega tunnevad tööandjad nüüd oma nahal, mis tähendab seaduses töölepingu või kohustuste rikkumise üldine sõnastus. Töötegija jaoks on need määratlused sellised olnud kogu aeg. Kui töötajate süü seaduses täpsemalt lahti kirjutatakse, oleme nõus seaduses tööandja süü täpsema lahtiseletamisega. Tööandjate ettepanek, et koondamistasusid hakkaks maksma töötuskassa, ei ole õige. Majanduslikul põhjusel töölepingu lõpetamine on tööandja, mitte töötukassa riisiko. Ühe töötaja koondamine ei saa olla kõigi tööandjate vastutus. Eestis majanduslikel põhjustel töölepingu lõpetamine on 100% tööandja riisiko, sest Eesti töötegijad ei osale ettevõtetes otsuste tegemisel.

Iga töölepingu lõpetamine on niisiis konkreetse tööandja planeerida, otsustada ja vastutada. Kui koondamised jääksid töötukassa hooleks, ei peetaks nendega enam piiri, ei planeeritaks neid ega kalkuleeritaks niigi palju, kui seda tehakse täna. Tagatised koondamiste korral on vajalikud nii töötegijale töö otsimiseks, valurahaks kui selleks, et töösuhte lõpetamine liiga kerge poleks. Tööregulatsioon ei tohi vastata üksnes tööandja ootustele, nii satuks töötegija täielikult tema omavoli alla, vaid võimaldama tööandjal ja töövõtjal tingimuste muutumisel tööelus hakkama saada. Paremaks toimetulemiseks on tööandjale loodud võimalus töölepingu lõpetamisest ette-teatamise aeg rahaga hüvitada, kui tööd ei ole anda.

Õigusetust on meie töökohtadel väga palju
Kampaania “Töötaja, ära lahku töölt poolte kokkuleppel!” ajal vastuvõetud kõnede ja abipalvete põhjal võib järeldada, et õigusetust on meie töökohtadel väga palju, aga teadmisi oma õigustest üldse mitte.

Et meie töötegijad poleks marionetid, tuleks nii valitsusel kui tööandjatel töövõtjate koolitamisse ja teavitamisse senisest palju tõsisemalt suhtuda. Vähemalt ei tohiks tööandjad takistada töötajat osalemast ametiühingute koolitustel. Meie tööandjad võiks olla juba nii arenenud, et mitte peljata töötajate initsiatiivi ja tarkust oma õigustest. Eriti tõsiselt tuleb seda probleemi teadvustada endale nüüd, kus ees seisab töölepinguseaduse reform, mille kohaselt kõik muutub ja ühel hetkel ei tea enam keegi, kuidas töötajat vallandada või tööle võtta.

Published: 11 April 2003

• Äripäev
• TÖÖLEPINGU SEADUS

Ä P

Äripäeva hinnangul tuleb Eesti tööjõuturu regulatsioone muuta paindlikumaks. Praegu on tööandjal liiga keeruline vabaneda mittevajalikust töötajast ning see vähendab ettevõtjate motivatsiooni luua uusi töökohti.

Koondamiste puhul tuleb vähendada töötajale koondamisest etteteatamise kohustuslikku aega ja hüvitist peab hakkama maksma osadena. Kui koondatul õnnestub leida uus töö, siis eelmine tööandja enam hüvitist ei maksa.

Koondamishüvitis peaks välistama olukorra, kus inimene on ühel hetkel kindla sissetulekuta. Taoline põhimõte on õige, sest tööd kaotades ei tohi automaatselt kaduda sissetulek. Kaotades koondamishüvitised võime lükata inimese võlaringi, kus ta jääb võlgu pangale, jääb võlgu kommunaalteenuste eest jne. Eestis on probleem selles, et koondamishüvitiste maksmise kord võimaldab koondatul saada topelttasu. Seda juhul, kui koondatul õnnestub kiiresti töö leida.

Teine probleem on seotud nõudega pakkuda koondatavale võimalusel uut tööd. Samuti peab kuue kuu jooksul koondatut teavitama kõikidest vabanenud ametikohtadest endise tööandja juures. Kui koondatu soovib ja tema ettevalmistus sobib, siis peab tööandja koondatava soovil ta vabanenud töökohale tagasi võtma. Seetõttu üritavad tööandjad vältida koondamist ja eelistavad lõpetada töösuhte poolte kokkuleppel.

Sund, koondatud töötaja tagasi võtta, tähendab seda, et ettevõtja ei pruugi loodud uuele ametikohale saada parimat võimalikku spetsialisti. Kui koondatud töötaja on sobilik uuele töökohale, siis kutsuks ka tööandja ta tagasi. Seetõttu ei ole seadusega taolise kohustuse kehtestamine põhjendatud ning see moonutab tööjõuturgu. Samas tekitab uue töökoha pakkumise nõu ka palju töövaidlusi ja mõttetut bürokraatiat.

Üheks kitsaskohaks tööseadusandluses on katseaja piiritlemine nelja kuuga. Katseaja maksimumpiiriks peab olema vähemalt kuus kuud. Neli kuud ei ole piisav, et otsustada inimese sobivuse üle pakutud ametisse. Kui ei ole kindlust, et inimene sobib ametisse, siis võib juhtuda, et katseaja lõppedes teda tööle ei võeta, sest hiljem on temast vabanemine keeruline. Seaduses peaks olema võimalus tööandja ja töövõtja kokkuleppel katseaega kahe kuu võrra pikendada. Samuti peab olema võimalik kehtestada katseaeg ettevõtte sees toimuvatele ametivahetustele.

Suured õigused on antud kuni kolmeaastaste laste emadele. Näiteks ei tohi selliseid emasid vallandada ja koondada ilma tööinspektsiooni loata. Samuti peab neile andma puhkust perioodil, kui nad seda parasjagu soovivad. Lisaks veel terve rida nõudeid töökeskkonna osas. Nende nõuete tõttu väldivad tööandjad alla kolmeaastaste lastega emade töölevõtmist. See on näide, kuidas riik üritab rangete regulatsioonidega töövõtjaid tööturul kaitsta, kuid teeb tegelikult kaitstavatele karuteene, sest nad satuvad tööjõuturul halvemasse olukorda.

Tööseadusandluse liberaliseerimine annab tööandjale võimaluse kiiremini reageerida muutunud turuolukorrale.

Published: 24 April 2003

• Raamatupidaja.ee
• TÖÖLEPINGU SEADUS

K A D I P ä R N I T S
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees, Mõõdukad

Valitsus muutis töötuskindlustuse põhimõtteid eelmise aasta lõpul nii, et töötajad, kes lahkuvad töölt kokkuleppel tööandjaga, ei saa enam töötuskindlustuse hüvist. Olenemata sellest, et nad on maksnud töötuskindlustuse maksu ja otsivad tööd. Muudatus tehti detsembri lõpul ja 1. jaanuarist see juba kehtis.

Kuna valitsus oma alamate eest hoolt ei kandnud ja olulistest õiguste vähenemisest ei teavitanud, pidid seda tegema ametiühingud. Tööhõiveameti seitsme kuu andmete põhjal oli uutest töötutest eelmisest töökohast koondatud napilt üheksa protsenti. On töötegijaid, keda ei saa kunagi koondada, nt teatud üksuste juhte, kuna nende töö ja ametikoht jäävad alles. Väga palju lepinguid lõpetatakse tööandja taotlusel poolte kokkuleppel. See tähendab, et suur hulk potentsiaalseid töötuskindlustushüvise saajaid arvati sellest ringist välja. Miks valitsus seda tegi, ei tea me siiamaani. Rahalist põhjust, st et töötuskindlustuse makseteks raha ei jätku, selleks igal juhul ei olnud.

Kindlustatul on õigus saada töötuskindlustushüvitist
Ametiühingud leiavad, et töötegijal, kes on tööandja taotlusel alla kirjutanud ning töölepingu kokkuleppel lõpetanud ja ei leia tööd, peab olema õigus saada töötuskindlustushüvist. Liiatigi teame meie, ametiühingud, mida tavaliselt töölepingu lõpetamine kokkuleppel tähendab. Ettepanek, millest ei saa keelduda, tuleb loomulikult tööandjalt, kes ei taha/ei saa töötajat koondada. Töötaja mittenõustumise korral ähvardatakse töötajat sellega, et otsitakse talle mõni süü või tehakse elu lihtsalt põrguks. Tavaliselt töötegija allub survele.

Komm töötaja jaoks on see, et kui ta kokkuleppel lahkub, saab ta ka mingit hüvist. Kuna kokkuleppel töölepingu lõpetajaid on mitut sorti, siis ametiühingud tegid ettepaneku kehtestada töötuskindlustuse saamiseks ooteaeg neile töötuile, kes lahkusid töölt kokkuleppel. Ka seda ei soovinud valitsus teha.

Tekkinud olukord näitabki, et rumalus sünnitab vastureaktsiooni. Et mitte kaotada õigust töötuskindlustushüvisele, kutsuvad ametiühingud töötajaid üles mitte lõpetama tööandjaga lepingut kokkuleppel, kuigi teinekord oleks see kasulik ja õige.

Samas pole halba ilma heata. Täna on osa töötegijaid hakanud end rohkem kaitsma, st lõpetama töölepinguid seetõttu, et tööandja rikub lepingut, või nõudma koondamist, kui on koondamissituatsioon.

Töölepingu lõpetamine tööandja rikkumise korral on siiski harv juhus ja leiab aset siis, kui töösuhteid pole enam võimalik jätkata. Niisama norimisega enamus töötegijaist, kel töökoht oluline, ei tegele.

Tööandjate ettepanek oleks siin enda kaitseks see, et seaduses oleks rohkem lahti kirjutatud, mis on tööandja poolne lepingu rikkumine, mille alusel töötaja töölepingut tohib lõpetada. Seega tunnevad tööandjad nüüd oma nahal, mis tähendab seaduses töölepingu või kohustuste rikkumise üldine sõnastus. Töötegija jaoks on need määratlused sellised olnud kogu aeg. Kui töötajate süü seaduses täpsemalt lahti kirjutatakse, oleme nõus seaduses tööandja süü täpsema lahtiseletamisega. Tööandjate ettepanek, et koondamistasusid hakkaks maksma töötuskassa, ei ole õige. Majanduslikul põhjusel töölepingu lõpetamine on tööandja, mitte töötukassa riisiko. Ühe töötaja koondamine ei saa olla kõigi tööandjate vastutus. Eestis majanduslikel põhjustel töölepingu lõpetamine on 100% tööandja riisiko, sest Eesti töötegijad ei osale ettevõtetes otsuste tegemisel.

Iga töölepingu lõpetamine on niisiis konkreetse tööandja planeerida, otsustada ja vastutada. Kui koondamised jääksid töötukassa hooleks, ei peetaks nendega enam piiri, ei planeeritaks neid ega kalkuleeritaks niigi palju, kui seda tehakse täna. Tagatised koondamiste korral on vajalikud nii töötegijale töö otsimiseks, valurahaks kui selleks, et töösuhte lõpetamine liiga kerge poleks. Tööregulatsioon ei tohi vastata üksnes tööandja ootustele, nii satuks töötegija täielikult tema omavoli alla, vaid võimaldama tööandjal ja töövõtjal tingimuste muutumisel tööelus hakkama saada. Paremaks toimetulemiseks on tööandjale loodud võimalus töölepingu lõpetamisest ette-teatamise aeg rahaga hüvitada, kui tööd ei ole anda.

Õigusetust on meie töökohtadel väga palju
Kampaania “Töötaja, ära lahku töölt poolte kokkuleppel!” ajal vastuvõetud kõnede ja abipalvete põhjal võib järeldada, et õigusetust on meie töökohtadel väga palju, aga teadmisi oma õigustest üldse mitte.

Et meie töötegijad poleks marionetid, tuleks nii valitsusel kui tööandjatel töövõtjate koolitamisse ja teavitamisse senisest palju tõsisemalt suhtuda. Vähemalt ei tohiks tööandjad takistada töötajat osalemast ametiühingute koolitustel. Meie tööandjad võiks olla juba nii arenenud, et mitte peljata töötajate initsiatiivi ja tarkust oma õigustest. Eriti tõsiselt tuleb seda probleemi teadvustada endale nüüd, kus ees seisab töölepinguseaduse reform, mille kohaselt kõik muutub ja ühel hetkel ei tea enam keegi, kuidas töötajat vallandada või tööle võtta.

Äripäev
24.04.03

Published: 10 April 2003

• Delfi

Valitsusliidu soov maksta tulevast aastast emapalka olenevalt ema lapsepuhkuse eelse sissetuleku suurusest on kasulik eeskätt keskmisest kõrgema palgaga Tallinna inimestele, mitte niivõrd madala sissetulekuga või töötutele Võrumaa emadele.
Koalitsioonilepingu kohaselt maksab riik pärast 1. jaanuari 2004 lapse ilmale toonud naisele 12 kuu jooksul sama suurt palka, kui ta teenis enne lapsepuhkusele minekut. Töötud emad saavad leppe järgi toetust alampalga määra järgi. Emapalga ülemmääraks kehtestatakse kolm keskmist palka. Eesti keskmine palk mullu viimases kvartalis oli 6512 krooni.

„See on kasulik neile, kes töötavad siit viie kilomeetri raadiuses,” ütles Riigikogu liige, mõõdukas Katrin Saks Toompeal antud telefoniintervjuus Võrumaa Teatajale. Tema hinnangul pole emapalga maksmisel vahe tegemine õigustatud. „Kas me teeme vahet Võrumaa emal ja Tallinna emal, kelle palgavahed erinevad kordi,” lausus Saks. „Lapse kasvatamise töö on ühesugune nii Võrus kui Tallinnas.”

Mõõdukad soovivad kehtestada Eestis kõigile ühesuguse lapsevanema aastase asenduspalga 4200 krooni kuus või 3000 krooni kuus poolteise aasta vältel. Asjakohase seaduseelõu andis Saks parlamendi menetlusse teisipäeval.

Mõõdukate kava nõrgaks küljeks peab Saks vastutustundetutele inimestele loodavat võimalust teenida sünnitamise pealt, mis tähendab soovimatute laste juurdekasvu. „See on meie variandi nõrk külg,” tunnistas Saks. Samas ei usu ta, et selliseid inimesi on Eestis tuhandeid. „Ilmselt on lihtsamaid viise raha teenida.”