Helve Toomla, ametiühingute jurist

Töötaja on lapsehoolduspuhkusel ja soovib minna sel ajal tööle teise ettevõttesse. Kas säilib tema õigus tulla tagasi vanale töökohale, kui laps saab kolmeaastaseks?

Õigus tagasi tulla jääb alles. Lapsehoolduspuhkuse ajal on töötaja tööleping ajutiselt peatunud. Töölepingu peatumine ei tähenda lepingu lõppemist. Pärast lapsehoolduspuhkust tuleb töötajal taas tööle asuda ja töö-andjal ta tööga kindlustada jne.

Töötaja võib töölepingu alusel töötada mitme tööandja juures. Piiriks on ainult tööaeg, mis ei või üldjuhul olla kokku pikem kui 40 tundi nädalas. Seega võib töötaja lapsehoolduspuhkuse ajal teise tööandja juures töötada, säilitades samal ajal õiguse oma vanale töökohale. Kuid selle lõppedes tuleb otsustada, kas jääda uuele töökohale või naasta endisele. Täistööajaga mõlema tööandja juures jätkata ei saa.

Allikas: Eesti Päevaleht Online

Liis Kängsepp

Tööandja peale kaebamine muutub aina popimaks – tänavu esimese viie kuuga on maksuameti vihjetelefonile laekunud mitu korda rohkem vihjeid ümbrikupalkade ja maksupettuste kohta kui terve eelmise aasta jooksul.

Maksu- ja tolliameti vihjetelefonile oli mai lõpuks tulnud 269 vihjet, põhiliselt ümbrikupalkade ja maksupettuste kohta, mullu kogunes vihjeid terve aasta peale kokku kõigest sada tükki.

Maksu- ja tolliameti teabeosakonna juhataja Margus Noormaa sõnul on vihjete arvu kasv ühelt poolt seotud sellega, et maksu- ja tolliametite liitmise järel korrastati vihjetelefoni süsteem. Varem oli vihjetelefon vaid tolliametil, kuid maksuametile vihjete andmiseks helistasid inimesed esimesele ettejuhtuvale telefoninumbrile.

“Inimeste aktiivsus on kindlasti kasvanud, põhjused on ilmsed,” sõnas Noormaa, kelle hinnangul on väga tugev mõjutaja pensionisammas. “Kui inimesed saavad aru, et nende palk mõjutab seda, kui palju nad hakkavad pensioni saama, siis nad on huvitatud sellest, et saaksid võimalikult vähe palka ümbrikus.”

Konjunktuuriinstituudi peadirektori Marje Josingu sõnul on tendents küll ümbrikupalkade vähenemise suunas, kuid kuna keskmine palgatase Eestis on tõusnud, siis riigil selle arvel kaotatud summad väiksemaks ei ole jäänud.

“Väga kurb valdkond on riigitellimused,” sõnas Josing. “Kui võidab odava pakkumisega ettevõte ja selle arvel, et ta ei kavatse makse maksta, siis see on kurb situatsioon.”

Lahendus võitluses ümbrikupalkade vastu oleks Josingu arvates maksu- ja tolliameti töö parandamine ja kontrolli suurendamine. “Kaebamiste peale ei saa väga loota,” arvas Josing.

“Ma usun, et tean,” vastas ASi Stroomi Hotell juht Reet Purre küsimusele, kas ta teab, kes konkurentidest maksab oma töötajatele ümbrikupalka. “Aga ega ma ei pea seda teile ütlema.” Maksuameti vihjetelefonile Purre helistama ei hakkaks, kuna ümbrikupalk pole tema silmis teema, kus konkurendi peale kaebama minna.

Vihjetelefoni kaebama ei läheks ka mööblitootja OÜ Resvok juht Mart Alapert, kes rõhutab, et vihjetelefon võib olla võimalus pahatahtlikul ettevõtjal konkurendile probleeme tekitada.

“Mul ei ole usku sellesse vihjetelefoni, see on emotsioonide peale rajatud,” sõnas Alapert, kelle arvates vihjetelefoni pidamine ei käi kokku õigusriigi meetodiga.

Maksuamet alustab kontrollimisi ehitusplatsidel
Maksu- ja tolliamet teatas eile, et alustab järgmisel nädalal ehitusvaldkonna maksuõigusrikkumisi ennetava kontrolliga otse ehitusplatsil.

Kontrolli eesmärk on juba ehitamise ajal kindlaks teha, mis objektil tegelikult toimub. Seni on kontrolle tehtud peamiselt tagantjärele.

Projekti algusjärgus valitakse kontrollobjektid välja riigihangete registrist, esimesed objektid on Narva sõudebaas, Kaitseliidu büroohoone Tallinnas, Ööbikuoru keskus, Mooste linameistrite koda ja Haapsalu piiskopilinnus.

Tänavu on maksuamet saatnud välja 700 märgukirja, kus informeerib ettevõtteid töötajatele tehtud väljamaksete madalast tasemest ja konkurentsivõimest, võrreldes piirkonna keskmisega, mis võib viidata ümbrikupalga maksmisele.

Juunis kavatseb maksuamet välja saata veel 300 kirja.

Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja

Äripäeva arvamustoimetaja Mati Feldmann väidab oma artiklis, et fikseeritud kuupalga juures on töötajal kasulikum puhata selles kalendrikuus, milles on rohkem tööpäevi. Seda põhjusel, et puhkuseraha arvestuse põhimõtte kohaselt jagatakse palk kõigi kalendripäevadega. Seetõttu tuleb ühe päeva puhkuseraha väiksem, aga puhkuseraha makstakse ka laupäevade ja pühapäevade eest.

Millele tuginevad Feldmanni väited, on selgusetu, kuid igal juhul mitte vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud puhkusetasu arvutamise korrale.

Puhkusetasu arvutamise kord annab puhkusetasu arvutamiseks kaks võimalust: kas päevatasu kaudu või palga säilitamise teel. Palga säilitamise teel arvutatakse puhkusetasu siis, siis töötajale on puhkusetasu arvutamise kuule eelneval kuuel kuul makstud ainult põhipalka (fikseeritud kuupalka).

Kuna artiklis oli vaatluse all just nimelt fikseeritud palgamäära alusel arvutatud puhkuseraha, siis teeme arvutuse ja vaatame, kas kuus olevate tööpäevade arv mõjutab puhkusetasu suurust või mitte. Oletame, et töötajal on puhkus 1.–28. märtsini, fikseeritud kuupalk on 7000 kr ja töötajale ei ole märtsikuule eelnenud kuuel kuul lisatasu makstud.

Sellele töötajale makstakse puhkusetasu palga säilitamise teel, st nii, nagu ta oleks märtsikuus sellel perioodil töötanud. Puhkusetasu on:

7000 : 22 (tööpäevade arv märtsis) = 318,18 × 19 (tööpäevade arv puhkuseperioodil) = 6045,42. Kuna töötajal on pärast puhkuselt tagasitulekut kolm tööpäeva, mille eest talle makstakse 954,54, siis annab märtsikuu puhkusetasu + töötasu kokku 6999,96. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Võtame nüüd lühikese kuu – veebruari. Puhkusetasu 1.–28.02. puhkuseaja eest on:

7000 : 19 (tööpäevade arv veebruaris) = 368,42 × 19 (tööpäevi puhkuseperioodil) = 6999,98. Erinevus fikseeritud kuupalgaga on olematu.

Seega on artiklis toodud väited ja näited eksitavad, mille tõttu võib tekkida mulje, et töötajal on kasulikum puhata selles kuus, milles on rohkem tööpäevi.

Andreas Kaju, Res Publica eestseisuse liige

Andreas Kaju arvates pidurdab ametiühingute kõrge alampalga nõue majandustegevust ning mõjub halvasti kogu ettevõtluskeskkonnale.

Peatselt on algamas läbirääkimised Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliidu vahel, kus püütakse kokkuleppele jõuda alampalga suuruses. Üks surub ülespoole ja teine püüab hullemat ära hoida – nii nagu ikka Eesti ametiühingud ja tööandjad läbirääkimisi on pidanud.

Ei jää üle midagi muud kui end tööandjate poole reastada, sest kindel alampalk on majandusele kahjulik. Ja kui uskuda, et inimestel läheb paremini üldise hüvangu ja lisaväärtuse kasvades, siis oleks meil alampalgata tunduvalt parem.

See ei ole mitte seisukoht tööandjate poolt ja töövõtjate vastu, vaid veendumus, et ametiühingute lähtepositsioon teeb töövõtjatele rohkem halba kui head.

Stardipositsioon noortele

Tööandjad on paraku sõrme kuradile juba andnud. EAKL ja ETTK on sõlminud kokkuleppe, et 2008. aastaks liigub alampalk 41 protsendini keskmisest palgast.

Eesti Panga uuringud näitavad, et kui alampalga tase oleks 41 protsenti keskmisest palgast, on kolmandik töötutest nõus töötama väiksema palga eest. Ning mida kõrgemad on töötu palgasoov, alampalk ning toetused, seda kauem on inimene töötu.

See üsna lihtne tõdemus lööb kõige kõvemini reeglina noori inimesi.

Noortele, kel tihti puudub omandatud või omandatava hariduse kõrval vajalik töökogemus, mõjub kõrge alampalk tegelikult tööjõuturule sisenemise barjäärina. On ju töökogemuseta noored enamasti valmis töötama esialgu madalama palga eest kui juba töökogemusega spetsialistid.

Mida kallim on tööjõud, seda vähem on tööandja motiveeritud looma uut töökohta.

Mida odavam on tööjõud ning mida paindlikum on regulatsioon, seda dünaamilisemalt suudab tööandja reageerida uuele ning vajadusel oluliselt ka tööjõudu suurendada.

Ja loomulikult saab sellist julgust ettevõtjasse sisendada ainult teadmine, et halvemate aegade saabudes on tal võimalik oma kulusid kokku hoida ja tagasihoidlikumalt paremate aegade saabumist oodata.

Töö kui võrgustik

Alampalga ja sotsiaaltoetuste mõju töötusele on Euroopas pikka aega statistiliselt monitooritud. Ka Eestis on selles vallas vaeva nähtud: juba 1998. aastal näitas statistikaameti uuring, et iga kaheksas töötu oli toona valmis töötama madalama palga eest, kui seda on alampalk – ja siis oli alampalga suhe keskmisesse palka vaid 27 protsenti.

Tööpoliitikat on võimalik üldistatult teha kahte vastandlikku lähenemist kasutades: passiivne sotsiaaltoetuste poliitika või aktiivsete tööturumeetmete poliitika.

Esimene variant põhineb eeldusel, et inimesed tahavad tööd teha kõrgema majandusliku motivatsiooni korral ning teine variant eeldusel, et töö peab tasuma rohkem kui töötus ning et solidaarsus ei tähenda laiskuse hüvitamist.

Väär on arusaam, et töö eksisteerib iseseisvalt kõigile inimestele ja küsimus on lihtsalt selles, millise kompensatsiooni eest seda tehakse. Töö on tegelikult sotsiaalne võrgustik, inimeste omavaheline õlg-õla-kõrval-tunne ja üksteise toetamine, kus ettevõtlikud ja uute ideedega inimesed ulatavad abistava käe nendele, kellel ettevõtlikkust ja julgust esiotsa vähem.

Töö on partnerlus. Alampalk või muu regulatsioon ei tohi seda partnerlust ohtu seada.

Rääkimata sellest, et kõrgem alampalk jätab loomata lisatöökohti, võib see ka reaalselt vähendada olemasolevaid.

Siin saame rääkida teatud tüüpi töödest, nt heakorra jms, mis on reaalselt tasuvad tasemetel allpool alampalka. Enamasti on jällegi selliste töökohtade võimalikud täitjad kas noored või pikka aega töötuna olnud madala kvalifikatsiooniga inimesed.

Alampalk on ebaloomulik

Alampalga-retoorika taga on alati olnud ainult erihuvidega poliitikud või organisatsioonid, mitte aga kained kaalutlused või majandusteoreetilised käsitlused.

Alampalga-retoorika taga seisavad ametiühingud, mille eksistents sõltub paanika ja hirmu külvamisest ja avaliku kaose korraldamisest, ning erakonnad, mis inimeste paanikast toituvad.

Ametiühingute ja sotsialistide jaoks pole alampalk mitte tasu töö eest, vaid sotsiaaltoetus. Vastasel juhul mõistaksid nad, et palk pole muud kui ühe inimese töö hind, mille määrab nõudlus tema oskuste järele.

Tööandja sooviks on osta endale vajaminevat tööjõudu maksimaalselt madala hinna eest, samas kui töövõtjad püüavad oma oskuseid müüa maksimaalselt kõrget kompensatsiooni pakkuva tööandja juures.

Iga turuhind, sh rahapalk kujuneb tarbijate, st meie kõigi ühise käitumise tulemusena. Inimese töö hind sõltub sellest, kui kõrgelt tarbijad tema töö tulemit nende poolt ostetavas kaubas hindavad. Mitte kurjad korporatiivsed koletised – tööandjad – ei määra lõppkokkuvõttes töövõtja töö hinda, palka, vaid tavatarbijad. Meie kõik.

Iga hind, mis ei kujune turul loomulikult, kujuneb sunniga. Ja alampalk ongi selline ebaloomulik sund, mis vääristab õiglust ja toodab töötust. Kõrge alampalk lööb kõige valusamini noori ja vähese kvalifikatsiooniga tööjõudu. Inimesi, kes just kõige rohkem abi vajavad.

Alampalga kaotamine pole kohe ilmselt veel reaalne. Küll aga tuleks arutada võimaluste üle alampalka kas east, erialast või muudest määravatest faktoritest lähtudes diferentseerida. Kuigi igasuguste erisuste loomine tekitab jällegi juurde uut ebaõiglust, oleks see siiski samm edasi, tööjõuturu suurema paindlikkuse suunas.

Eve Kyntäjä´, Soome Tööturu Infokeskuse juhataja

Tallinnas, vanalinna äärel, asub pisike maja, kust eestimaalased sisse-välja käivad.

Juba kolmandat aastat tegutseb Suurtüki tänavas Soome Tööturu Infokeskus. Sealsed tublid konsultandid vastavad nende eestimaalaste küsimustele, kes kaaluvad Soome tööle minekut.

Naaberriigis töötamisest huvitatud inimestele räägitakse töötajate õigustest ja kohustustest ning nendest mängureeglitest, mis kehtivad Soome tööturul. Ka Soome palgatasemest, maksudest, töötingimustest ja tööseadusandlusest.

Miks on keskust vaja?

Infokeskuse loomist Tallinnasse koordineeris Soome Ametiühingute Keskliit (SAK), seda Soome ja Eesti tööturualase koostööprojekti raames. Toetust selleks saadi Euroopa Liidu (EL) Interreg IIIA programmist. Projekti ametlikeks osapoolteks on SAK koos oma haruliitudega, Soome Teenistujate Liit ja Eesti Ametiühingute Keskliit.

Esmased eesmärgid, miks projekt käima pandi, oli kaasa aidata ELi nõudmistele vastava võrdväärse tööturu arengule Eestis ning tugevdada koostööd Soome ja Eesti tööturuorganisatsioonide ja ametivõimude vahel. Iseenesestki mõista, Soome riigi – nagu ka paljude teiste EL riikide huvides – on kaitsta oma tööturgu võimaliku sotsiaalse dumpingu ehk palkade allasurumise eest. Eesti riik jällegi ei või endale lubada oma kodanike endastmõistetavat diskrimineerimist välismaal. Ka mitte odava tööjõu reservaadi maine tekkimist, ehk seda, et eestlastest oskustöölistele ja spetsialistidele makstaks välismaal väiksemat palka, kui oma maa kodanikele.

Kõrgem palk meelitab

Üheks olulisemaks põhjuseks, miks eestlased lähevad Soome tööle, ongi sealsed kõrgemad palgad. Statistiliste andmete kohaselt on Soome keskmine brutopalk ligikaudu viis korda suurem Eesti omast. Soome töötaja teenis 2004. aastal keskmiselt ligi 13 eurot tunnis. Eesti vastav näitaja oli ligikaudu kolm eurot. Eesti keskmine kuupalk oli möödunud aastal umbes 450 eurot. See on veidi rohkem kui minimaalne sotsiaalabiraha Soomes. Keskmine kuupalk Soome lahe põhjakaldal oli möödunud aastal ligi 2400 eurot.

Laiendatud kollektiivlepingutega kindlaks määratud palka tuleb Soomes maksta kõigile töötajatele sõltumata sellest, kas tööandjad on organiseerunud või mitte, kas töötajad kuuluvad ametiühingusse või mitte. Ja: sõltumata ka sellest, kust riigist töötaja on pärit – see on Soome ametiühingute suurimaid saavutusi, mis on kätte võideldud ränga tööga ning millest ei loobuta.

2003. aastal anti eestlastele Soomes töötamiseks 8987 tööluba. Venelastele anti kokku 8497 tööluba – ehk siis vähem kui eestlastele. Ka aastal 2004 oli töölubade väljaandmise tempo endine: esimese nelja kuuga vormistati üle 3000 tööloa. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga olukord muutus – alates 1. maist 2004 vähenes töölubade arv järsult (nelja kuuga vaid 1692 luba). Seda põhjusel, et samal ajal jõustus teenuste vaba liikumise kord. Mis tähendas, et näiteks renditöötajatel polnud Soome tööle minnes enam tööhõiveameti luba vaja. Kuigi ELi lähetatud töötajate direktiiv näeb ette, et ka rendi- ja alltöövõtu korras piiri taha saadetud inimestele tuleb maksta palka vastavalt selle riigi kollektiivlepingutele, kus tööd tehakse, siis tegelikkuses seda kahjuks alati ei järgita. Kas teadlikult või lihtsalt teadmatusest.

Soome Tööturu Infokeskus

Mida küsitakse?

•• milliseid muutusi tõi kaasa EL töö- ja elamislubade taotlemisel;
•• mida tähendab teenuste vaba liikumine – renditöö, lähetatud töötajad, FIE-d;
•• kuidas leida tööd, milliseid kanaleid usaldada;
•• palgad ja maksud Soomes;
•• ametiühingute teenused;
•• mida teha, kui ette tuleb tööaja ja töökaitse alaseid rikkumisi;
•• millised on õppimis- ja praktikavõimalused Soomes;
•• kõrgkoolide ja kraadide tunnustamine.

Keskusest saab teavet:
•• Soome elamis- ja töölubadest;
•• Soome tööturukorraldusest (palgatase, maksustamine, töötin-gimused, töökaitse, pensionid jne);
•• seaduslikust töö leidmisest Soomes;
•• koondumisest ametiühingu-tesse ja nende teenustest.

Keskus pakub:
•• infomaterjale soome, inglise, eesti ja vene keeles;
•• interneti kasutamise võimalust;
•• nõustamist. Allikas: SAK

Keskus eestlaste seas popp

•• 2005. aasta aprilli lõpu seisuga on Soome Tööturu Infokeskust Tallinnas külastanud üle 4000 eestimaalase.
•• E-posti ning telefoni teel on ühendust võtnud ligi 3000 inimest.
•• Infokeskuse töö planeerimise, koordineerimise ja juhtimisega tegeleb Soome Ametiühingute Keskliidu (SAK) projektijuht Eve Kyntäjä, kelle parem käsi on projektisekretär Tytti Jäppinen.
•• Keskuses töötavad põhikohaga kaks konsultanti, Marje Soon ja Kalev Liibert, kes nõustavad külastajaid nii eesti kui ka vene keeles.
•• Soovijad võivad ka iseseisvalt internetist abi otsida ja tutvuda ametiühingute tööd tutvustavate infomaterjalidega.
•• Infokeskuse koduleheküljelt saab teavet soome, eesti, inglise ja vene keeles.
•• Nõu ja abi saab ka e-posti vahendusel – Kyntäjä ja Jäppinen vastavad küsimustele soome, eesti ja inglise keeles.
•• Infokeskusest saab teada sedagi, milliseid teenuseid pakuvad Soome ametiühingud.
•• Juhul kui töökohal tekib robleeme, on palgasaajal ametiühingu liikmena õigus abi saamiseks pöörduda oma ametiühingu poole.
•• Infokeskus korraldab ka mitmesuguseid teemaseminare ja vestlusringe tööelu aktuaalseid aspekte puudutavates küsimustes.
•• Keskusel on toimiv kahepoolne side nii tööturuorganisatsioonide, uurijate, poliitikute, ajakirjanike, kodanikeühenduste kui ka ametivõimudega nii Soomes, Eestis kui ka mujal EL-is.
•• EL-i poolt finantseerituna kestab projekt kuni augustikuuni. Pärast seda jätkab infokeskus tööd SAK-i ning Soome Teenistujate Liidu kulu ja kirjadega.
•• 1. augustist on keskuse uus aadress Liivalaia 11/4, 10118 Tallinn, telefoninumber jääb samaks.

Soome Tööturu Infokeskus
Suurtüki 4a-8, 10133 Tallinn
Tel: 648 7750
Fax: 648 7751
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Kodulehekülg:
www.sak.fi/tallinn