Artiklid
Andres Reimer
Põllumajandustootjad hakkavad üha rohkem töid tegema üksnes hooajatöölistega.
Aastaaegade vaheldumisest sõltuvad põllumajandustootjad on hakanud kokkuhoidu otsima palgakuludest, asendades püsitöötajad hooajatöölistega. „Raha on liiga vähe, et suurt hulka inimesi aasta ringi ametis pidada. Põllutööliste hulk meie ettevõttes väheneb ja selle asemel tuleb juurde rohkem hooajatöölisi,” ütles Järvamaa Estonia OÜ juht Ain Aasa. „Enamik töid saab masinatega ära teha ja suveks kutsume mõned kohalikud vanad traktoristid pensionile lisa teenima.”
Samal ajal ei palka Estonia OÜ kokkuhoiu pärast tänavu juhuslikke hooajatöölisi, näiteks trimmerdamistöid pakub ettevõte vaid neljale-viiele kohalikule koolinoorele. Üldse on Eestis sel aastal hooajatööd saada märksa keerulisem, lihtsamalt leiab tööotsa Rootsis metsalõikusel või Soomes marjapõllul.
Masinad nõuavad oskajat
Eesti põllumajandusettevõtetel tekkis vajadus alalisest tööjõust loobuda eelmisel aastal pärast hooajatööde lõppu, kui turunõudluse langus hakkas kärpima nende sissetulekuid. „Hooajatööliste eelistamine tekkis üksnes halbade finantsolude mõjul,” selgitas Virumaa põllumeeste liidu esimees Ülo Niisuke.
Traktoristidele on kujunenud hooajaline töötamine tavaliseks, ehkki tänavune lumerohke talv on mehi Niisukese sõnul tavapärasest rohkem rakkes hoidnud.
Tartumaa Haage Agros seevastu kavatsetakse ka edaspidi pikaajalistele töölepingutele kindlaks jääda. „Hooajatööline pole tasemel, sest talle ei saa usaldada keerulist tehnikat,” ütles Haage Agro juhataja Andres Härm. „Meie eelistame rohkem tehnikasse investeerida, see on aga võimalik üksnes püsiva tööjõu olemasolu korral.”
Traditsiooniliselt kasutavad juba alates aprillist hooajalist tööjõudu köögiviljakasvatajad, kes on aga oma värbamisskeemi üles ehitanud nn turuvarblaste palkamisele. Juhutööliste kasutamise muudab võimalikuks asjaolu, et taimede istutamine ja rohimine nõuab küll hoolsust, kuid mitte erilist ettevalmistust. „Suvel võtame iga päev Keilas 40 inimest bussi peale ja maksame kord nädalas palga välja,” selgitas Kadarbiku talu peremees Ants Pakk. „Meie mingit pikaajalist lepingut ei sõlmi, võtame bussile põhimõttel „kes ees, see mees”.”
Kui eelmisel aastal küsisid juhutöölised päevapalgaks ligi 450 krooni, siis nüüd kavatseb Pakk maksta vähem. „Ei taha seda palganumbrit praegu veel välja reklaamida, sest eks aeg näitab, milliseks see kujuneb.”
Kuigi paljud hooajatöölised töötavad Kadarbiku talus kogu hooaja vältel, ei paku see siiski lootustandvat võimalust tänavu värskelt töö kaotanud inimestele.
Hooajatööliste kohtlemise ja seisundi kohta aga praegu ülevaadet ei ole, sest uue tööseaduse rakendamise tõttu asub tööinspektsioon alles praegu töösuhteid regulaarselt kontrollima.
„Mõni aeg tagasi läksid väikekatlamajad üle hooajatööliste kasutamisele, palgates katlakütja üksnes kütteperioodiks,” ütles tööinspektsiooni Tartu jurist Neenu Pavel. „Näib, et hooajatöölisena leiba teenides oleks kasulik omada üheaegselt nii traktoristi kui ka katlakütja ametit.”
Töötukassa tagab hooajatöölistele katkematu sotsiaalkindlustuse, kuid ei taga korduvalt töötuskindlustushüvitist.
Mida ütleb seadus?
Hooajalise traktoristi töötsükkel töötukassas
Oktoober 2009 – endine traktorist võtab ennast töötuna arvele ja talle hakatakse arvestama 270 päeva pikkust töötuskindlustushüvitist, töötuskindlustusstaaž nullitakse.
Aprill 2010 – traktorist teavitab töötukassat oma tööleasumisest, tema töötuna arvel olek lõpetatakse ning selleks ajaks on ta kasutanud talle määratud töötuskindlustushüvitise maksmise ajast 175 päeva.
September 2010 – hooajaline töösuhe lõpeb ja alates 1. oktoobrist 2010 võtab traktorist ennast uuesti töötuna arvele. Hüvitise jätkamiseks on oluline võtta end arvele 12 kuu jooksul arvates töötuskindlustusstaaži nullimise päevast. Siis on tal hüvitist saada veel 95 päeva.
Aprill 2011 – traktorist läheb jälle tööle ja töötab kuni 30. septembrini 2011.
Oktoober 2011 – traktorist võtab end töötuna arvele. Ta on vahepeal töötanud 183 päeva, mis annab õiguse saada töötutoetust kuni 270 päeva.
Allikas: töötukassa
Kadri Ibrus
Lapsevanemad peavad meeles pidama, et koondamishüvitist peetakse sissetulekuks.
Margus Reimandile vanemahüvitise maksmine lõppes mullu novembris. Kaks nädalat enne seda võttis ta ühendust tööandjaga ja kuulis kurba uudist – töö nappuse tõttu pakuti koondamist. „Kirjutasin sellele alla, sest paremat valikut polnud. Täpselt üks päev enne vanemahüvitise lõppu,” rääkis Reimand.
Nädal tagasi sai Reimand aga sotsiaalkindlustusametist kirja, et saadud vanemahüvitisest tuleb viimase kuu jagu nüüd tagastada – kuna tal polnud õigust vanemahüvitise saamise ajal sissetulekut saada. S.t koondamishüvitist peeti sissetulekuks ja summa küündis üle selle piiri, kui palju sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu vanemahüvitise saaja võib teenida.
„Oleksin ma koondamispaberitele üks päev hiljem alla kirjutanud, ei oleks seda juhtunud,” kahetses Reimand. Mehe sõnul ei tulnud ta selle pealegi, et koondamishüvitise saamine võiks minna vastuollu vanemahüvitise saamisega, ja ka tööandja ei teavitanud teda.
Pole üksikjuhtum
Sotsiaalkindlustusameti avalike suhete juhi Elve Tontsi sõnul tuleb seadusest tulenevalt sissetuleku saamisest esiteks ametit teavitada – mida Reimand ei teinud. Ning tõesti, seaduse järgi tuleb vanemahüvitis sellisel juhul tagastada. Tontsi sõnul pole see üksikjuhtum, vaid seda on juhtunud koondamishüvitiste maksmise tõttu varemgi ja mitte ainult vanemahüvitise, vaid ka teiste peretoetuste ja pensionide puhul.
Ministeerium alustas menetlust
•• Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja Merle Malvet ja ministeeriumi tööõiguse eksperdid tutvusid Eesti Päevalehe vahendusel Reimandi juhtumiga ning otsustasid asjas eraldi menetlust alustada, kuna seadust võib nende hinnangul tõlgendada kaheti ja pole kindel, kas mees peab vanemahüvitise tagastama.
•• Ühest küljest on tõesti vanemahüvitise seaduse eesmärgiks tagada inimesele sissetulek teatud ulatuses (see ei ole palk) ja sel ajal tohib tema üldine ametlik sissetulek olla vaid kindlates piirides.
•• Teisalt aga, selgitas Malvet – kui koondamishüvitist makstakse vanemahüvitisele eelnenud perioodi eest, siis ei peaks seda arvestama sissetulekuna, mis nullib vanemahüvitise. Seetõttu on nüüd oluline uurida, kuidas täpselt on Reimandi koondamine sõnastatud.
•• „Igal juhul, kui koondamisrahad oleks välja makstud järgmise kuu alguses, ei oleks üldse mingit probleemi,” hindas Malvet olukorda.
Agne Narusk
Täpselt nädala eest sai töötukassa veebilehel nähtavaks tabel, kus end töötuna kirja pannud inimesed on lahtritesse jaotatud viimase ametiala järgi.
Mõistagi saab seda teha vaid registreeritud ja varasema töökogemusega töötute puhul. Maakondade lõikes koostatud ülevaade, mida töötukassa plaanib edaspidi kord kuus uuendada, on kõnekas.
Ühtepidi on arvud ootuspärased: kõige rohkem on nn vabade töökäte tabelis neid, kes viimati on olnud seotud ehitusega, tootmisega, assisteerimisega kontoris või kõigi nende inimeste liigutamisega (personalitöötajad). Ka see on ootuspärane, et pea igas valdkonnas on praegu ilma tööta inimesi enim Tallinnas ja Harjumaal, Ida-Virus ja Tartuski. Teistpidi aga kerkivad esile küsimused: miks luua sotsiaalseid töökohti sinna, kus hulk inimesi on just tööta jäänud – kasvataja või õpetaja abid näiteks. Jaanuari lõpu seisuga oli neid 31 inimest. Mõistagi ei tea me antud tabeli põhjal seda, mis põhjusel see neile viimaseks töökohaks jäi, nii võib tegelik nn üleliigsete arv olla palju väiksem.
Meil on ikka veel üle pea ulatuvad määrdunud lumehanged ja on ka 422 inimest, kes viimati töötasid majahoidja või kojamehena ning nüüd mingil põhjusel enam mitte. 1572 inimest, kelle viimane amet oli keevitaja, aga ometi on keevitajaid kogu aeg puudu. 152 töötu juuksurit, 3356 töötu müüja ning tööandjate suhetesse, kel omakorda kuidagi ei õnnestu palgata 217 müüjat ja 56 iluteenindajat – just nii palju oli nädala eest neile tööpakkumisi – on vastuolu juba eos sisse kodeeritud. Enne ei muutu midagi, kui muutuvad mõtteviis ja suhtumine. Kas või kassiiri töösse kui naistetöösse.
Nii või teisiti: uudne tabel, mis peaks töökäsi vajavale töö-andjale andma pildi sellest, kus piirkonnas ja kui palju on neid, keda just tema vajab, on üks ütlemata huvitav lugemine. See joonistab Eesti elust selge pildi.
Upakil rahaasjad
Mõned kõnekad arvud. Eestis oli jaanuari lõpu seisuga 62 inimest, kes töötukassas end arvele võttes olid märkinud viimaseks tegevusalaks „finantsjuht” või „finantsosakonna juhataja”. Lisaks 1293 eri astme raamatupidajat, 70 majandusanalüütikut või ökonomisti, 88 pangatellerit. Kontoripreilide ja -prouadega on üldse kehvasti: uut tööd on otsima tulnud 1116 endist sekretäri, juhiabi, assistenti. Lisame siia juurde veel 210 andmesisestajat.
Ja ärgem unustagem 188 ettevõtte tegevjuhti või juhatuse esimeest!
Kriis ei küsi, kas oled valge- või sinikrae. Sinikraede read on saanud kõvasti räsida: tööta on 68 trükkalit, 788 puidutöötlejat, 735 masinõmblejat, 79 osakonnajuhatajat tööstuses, 806 meistrit-töödejuhatajat, 60 tootmise planeerijat, 173 tootmisliini või -seadme operaatorit, 117 koostetöölist, 3920 lihttöölist, 294 jäätmesorteerijat, 147 katlakütjat, 1572 keevitajat, 437 kraavikaevajat ja teetöölist, 974 käsitsipakkijat, 193 juhutöölist – see on vaid vaevalt kolmandik pikast nimekirjast.
Pole tarbimist, pole tööd
Me ei osta ega ehita, remonti ka ei tee. Ei lase rätsepaülikonda õmmelda, ei söö väljas, lapsehoidjale raha ei leia. Tagajärg: 4517 töötut üldehitajat, 180 müürseppa, 476 ehituspuuseppa, 460 tislerit, 344 ehituse oskustöölist, 1067 maalrit-siseviimistlejat, 1226 ehituse abitöölist, 319 töödejuhatajat ja pea teist sama palju projektijuhte, 70 ehitusarhitekti ning 47 sisekujundajat.
Mõistagi on tööta ka: 1191 kokka, 687 köögi abitöölist, 661 ettekandjat-kelnerit-baarmeni, 2638 klienditeenindajat, 1141 rätsepat, 135 lapsehoidjat.
Kevadele vastu astuvas Eestis mõtiskleb oma tuleviku üle vähemalt 84 kõrgkooli õppejõudu, teadurit; 33 endist linnapead või vallavanemat, 76 riigiameti või inspektsiooni juhti, 204 riigiametnikku, 77 juristi, 63 politseinikku, konstaablit; ligikaudu 141 ajakirjanduses töötanut, 780 müügiesindajat, üheksa näitlejat, kümme moedisainerit, kaheksa modelli ja üks mölder.
Kommentaar
Anne Lauringson, töötukassa analüüsiosakonna juhataja
„Et välja tuua, milliste ametialade inimestel on praegu raskem või kergem, peaks nende arvu kõrvutama vastavate ametialade tööpakkumistega. Ehk siis näiteks müüjaid, müügiesindajaid, raamatupidajaid on registreeritud töötute hulgas üsna palju, aga samas on neile ka küllaltki palju tööpakkumisi. Samas ehitajatele, keda on töötute seas samuti väga palju, on pakkumisi vähe, mis tähendab, et neil on tunduvalt raskem tööd leida.
Samuti on lihttöölisi ja sõidukijuhte registreeritud töötute hulgas neile mõeldud tööpakkumistega võrreldes väga palju. Erinevaid arste ja aineõpetajaid on jällegi küllaltki vähe, aga tööpakkumisi siiski liigub. Mis tähendab, et hariduses ja tervishoius võib kohati esineda lausa tööjõupuudust. Kuigi üldiselt on töö leidmine raske igal ametialal, on see siiski veidi kergem valgekraedel: kui võrrelda vastavaid registreeritud töötute ja tööpakkumiste arve, on esimestele mõeldud tööpakkumisi rohkem.
Praegu peab tööandja konkreetse töökoha täitmiseks võtma ühendust meie tööandjate konsultandiga, kes aitab sobivad kandidaadid välja sõeluda. Selleks, et lähitulevikus saaks tööandja ise registreeritud töötute seast kandidaate otsida, vahetatakse tööturuameti vana info-süsteem välja, sest selle külge pole tehniliselt võimalik aja-kohast iseteeninduskeskkonda luua. Kuni iseteenindusportaal valmib, aitab veebilehe statistika anda huvilistele üldist ülevaadet vabast tööjõust, sh kord kuus uuendatavast töötute jaotusest viimase ameti lõikes.”
Töötukassa infotelefon 15501 teenindab:
esmaspäevast neljapäevani 8.30 - 16.45,
reedel 8.30 - 15.30.
Möödunud aasta lõpus Tööinspektsiooni poolt läbiviidud üleriigilise sihtkontrolli tulemustest selgub, et tervisekontroll kui seadusega nõutav protseduur jääb paljudele tööandjatele segaseks ja arusaamatuks. Ebaselgust suurendavad puudulikult täidetud tervisekontrolli otsused.
Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna töötervishoiu peaspetsialisti Silja Soone sõnul tööandjad mõistavad küll tervisekontrolli korraldamise vajadust, kuid peavad seda siiski küllalt suureks kuluartikliks. „Siinkohal võib tööandjal tekkida ka teadlik soov alahinnata töökeskkonna ohutegureid, mis toob omakorda kaasa väiksema vajaduse rakendada abinõusid töökeskkonna parendamiseks“, nentis Soon.
Probleeme tekitavad tervisekontrolli otsused, mis on töötervishoiu arstide poolt sageli täidetud puudulikult (ligi 18% juhtudest). Tervisekontrolli tulemused jäetakse tihti ka töötajale tutvustamata ning arsti otsus töötaja sobivuse kohta antud ametikohal ei ole tööinspektorile üheselt arusaadav.
Töötervishoiuteenuse osutajad täidavad neile kehtestatud nõudeid töökohal töökeskkonna ja töökorraldusega tutvumise osas vaid osaliselt – töötervishoiuarst ei külastanud 37% juhtudest ettevõtte tööruume. Töötingimustega ei tutvutud kolmandikul juhtudel isegi siis, kui tervisekontroll viidi läbi ettevõtte ruumides või tervisekontrollibussis.
Tööandjad on üldjuhul teadlikud, millised töötajad tervisekontrolli tuleb suunata, kuid veerand neist ei tee seda siiski õigeaegselt. Ettevõtetest, kus tervisekontrolli läbi viidi, ei järginud 17% töötervishoiuarsti soovitusi. Samuti ei ole tööandjad varmad esitama töötervishoiu arstile ettevõtte riskianalüüsi. Viimase olemasoluta on arstil väga keeruline tuvastada töökeskkonna ohutegureid ja töötaja terviseriske. „Vajalik oleks, et tõuseks nii tööandjate- kui ka töötajatepoolne teadlikkus enda tervisest ja selle kaitsmisest, et ei saaks aastaid hiljem nentida kahetsusega, et „algul kaotati raha pärast tervis ja pärast tervise pärast raha““, nentis Soon.
Tööinspektoritele jäi silma ka sobimatute ruumide kasutamine tervisekontrolli läbiviimiseks. „Tihti teostatakse tervisekontrolli ettevõtte puhkeruumides, kus ei ole täidetud meditsiiniliseks läbivaatuseks ka elementaarseid tingimusi. Tööandjad ei ole enamasti nõuetest teadlikud ning teenusepakkuja kasutab seda kurjasti ära,“ märgib Soon. Nõuded sellistele ruumidele on määratletud sotsiaalministri määruses „Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile“ ning järelevalvet õigusakti üle teostab Terviseamet.
Tervisekontrolli kvaliteedi hindamisele suunatud üleriigilisse sihtkontrolli oli kaasatud 22 tööinspektorit. 14 maakonnas külastati kokku 134 ettevõtet.
Täpsem info sihtkontrolli tulemuste kohta
http://www.ti.ee/public/files/Tervisekontrolli%20SK%20kokkuvote_doc.pdf
Lisainfo:
Heidi Vilu
Teabeosakond
Tööinspektsioon
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Tel. 626 9407
Lehekülg 1297 / 1596
