Alates 1.07.2002 jõustusid kogumispensionide seaduse §-d 6-11 ja 156, mis kohustavad maksu kinnipidajaid kohustatud isikutele makstavatelt tasudelt kinni pidama ka kohustusliku kogumispensioni makset. Makse kinnipidaja deklareerib nimetatud kinnipidamisi igakuiselt tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonis TSD.

Maksuamet kannab laekunud summad üle Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja pangakontole15 tööpäeva jooksul.

Maksuamet ei saa laekunud summasid üle kanda juhul, kui

* deklaratsioon ei vasta kehtestatud nõuetele

* deklaratsioonis esineb vigu (näiteks: kogumispensioni makse ja sotsiaalmaksu isikustatud andmed ei ole korrektsed)

Neil juhtudel võtab maksuamet maksumaksjaga ühendust kas e-posti või telefoni teel ja teavitab teda deklaratsioonis esinevatest vigadest. Kui maksuametil ei õnnestu maksumaksjaga ühendust saada või maksumaksja ei reageeri saadud teabele, saadetakse talle postiga hoiatus (alus: maksukorralduse seaduse § 91), et vigade parandamata jätmise korral võidakse maksumaksja suhtes rakendada sunniraha (esimesel korral kuni 20 000 krooni).

Selleks, et maksuamet saaks maksumaksjaga operatiivselt ühendust võtta, palub maksuamet maksumaksjatel märkida deklaratsioonile kehtivad ja täpsed koostaja kontaktandmed (deklaratsiooni lõpus), olemasolu korral kindlasti ka mobiiltelefoni number ja elektronposti aadress.

Maksuamet

O L E V R A J U
Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Keskerakond

Goebbels tõi propagandasse võtte – vale peab olema hästi suur ja seda tuleb korrata pidevalt ja enesekindlalt. Siis õnnestub leida ka uskujaid, eriti nende seast, kes tahavad uskuda. Midagi taolist on praegu käigus ka astmelise tulumaksuga. Laialt on käibesse läinud väide, et keskmise sissetulekuga inimene peab hakkama maksma rohkem. Ja palju rohkem!

Selleks, et seda tõestada, on mängus kaks võtet – üldsõnaline hirmutamine (ühtki arvu või vähemalt ühtki õiget arvu esitamata) või astmelise tulumaksu sisu moonutamine. Selgitame järgnevalt astmelise tulumaksu põhitõdesid. Ja olgu kohe ka lisatud – alljärgnevad arvud ei ole Keskerakonna lõplik seisukoht, vaid üks töövariantidest, mis on arutusel olnud.

Arvutagem õigesti!
Kõige levinum võte astmelisest tulumaksust kolli maalimisel on tema olemuse vale tõlgendamine. Näiteks pakun välja järgmise skeemi. Tulumaksuvaba miinimum on praegu 1000 krooni kuus. Jätkem see esialgu muutmata, sest erakonnad on kõik nõus, et seda tuleks tõsta, kuid ilmselt ei lepita kokku, kuidas seda teha. Olgu esimese 4000 maksustatava tulu maksumäär 15%, järgmisel 11 000 kroonil 25% ja ülejäänud tulul 33%. Siis 6000 krooni teeniva inimese tegelik tulumaks oleks (1000 x0+4000x15%+1000x25%=) 850 krooni, mitte 1250 krooni (=(6000-1000)x25%). 15 000 krooni korral oleks tulumaks mitte 4620 krooni, vaid 3100 (=1000x0+4000x15%+10000 x25%). Ehk veelkord: kõrgema määraga ei maksustata kogu tulu, vaid ainult kindlaksmääratud piiridest suurem tulu.

Teine levinud võte astmelise tulumaksu vastu on väide, et see suurendab maksukoormust. Kõrval on toodud tabel, kus on võrreldud praegust tulumaksu, Reformierakonna pakutud varianti (tulumaksu alanemine kõigil 26%-lt 20%-le) ja Keskerakonna pakutud astmeline tulumaks. Tabel näitab väga selgelt kaht asjaolu. Esiteks: astmelise tulumaksu korral võidavad võrreldes praeguse süsteemiga oluliselt nii madala- kui keskmisepalgalised. 5000kroonise palgaga on võit 440 krooni kuus; 9000kroonise palga juures aga 480 krooni. Ka 20 000 kuupalga juures on inimesel veel võit: 270 krooni.

Teiseks: mõnevõrra kaotavad tõeliselt suurepalgalised: 50 000kroonise kuupalgaga inimene maksaks kuus rohkem 1830 krooni. Reformierakonna ettepaneku elluviimisel aga võidaks 5000kroonise palgaga inimene vaid 240 krooni, 50 000-kroonise palga korral aga 2940 krooni. Järelikult annab see variant suurema võidu kõrgema sissetulekuga inimestele.

Astmelist tulumaksu kasutab maailma riikide rõhuv enamus, s. h Euroopa Liidu riigid. Põhjus pole niivõrd fiskaalne, s.o riigi suuremaid tulusid tagav, kui sotsiaalne. Turumajandus sünnitab pidevalt üha suuremat ebavõrdsust, mille tulemusena üha suurem osa elanikkonnast jääb n-ö hammasrataste vahele.

Riigi ülesanne on siin vahele sekkuda: teostada ümberjaotamist – maksustada neid, kes suudavad maksta, ja toetada selle rahaga neid, kes seda vaja-vad. Pole ju mõtet maksustada neid, kes abi vajavad, ja anda siis see raha neile tagasi. Loomulikult ei tohi üritada maksustada inimesi nii, et tekiks sotsialistlik unistus kõigi inimeste võrdsest elatustasemest, vaid hädavajalike tagatiste andmisest neile, kes seda vajavad.

Vastuväited ei pea
Astmelise tulumaksu vastu on esitatud mitmeid, tihti sulepeast välja imetud, väiteid.

1. Motivatsioon tööd teha langeb. Tabel näitab selgelt, et suuremapalgaliste maksukoormuse tõus pole mingil juhul nii suur, et pärsiks tööhuvi. Vastupidi. Inimestel, kes tajuvad vastutust Eesti riigi ja rahva ees, peaks tekkima täiendav tonaalsus: minu panus riigi ja rahva tulevikku kasvab.

2. Maksukoormus kasvab. Ei kasva, vaid väheneb. Ja mis eriti oluline – maksukoormus jaotub õiglasemalt.

3. Süsteem on liiga keeruline. Kui tõesti on kuskil mõni raamatupidaja või maksuametnik, kes sellega hakkama ei saa, siis on ta lihtsalt valel erialal. Aga vaevalt, et neid leidub.

4. Kasvavad maksupettused. Eesti riik on praegu nii kaugel, et meid leitakse kõlblikuks ELi jaoks. Aga üks euroopalik riik peab saama ja saabki jagu petturitest, mitte aga elama nende armust. Veel enam – maksupettuste põhikohad on teada, vaja on vaid “augud” resoluutselt “kinni toppida”.

5. Vähenevad eelarvetulud. Tõepoolest, nii riigieelarve kui omavalitsuste tulud vähenevad. Kuid vähenemine on mõnevõrra tagasihoidlikum kui Reformierakonna (ka Rahvaliidu) tulumaksukorralduse muutmise ettepanekute korral. Pealegi on selge, et omavalitsuse rahastamise süsteem, mis põhineb eelkõige isiku tulumaksul, on selgelt oma aja ära elanud ja tuleb niikuinii ümber teha.

Kui me ei taha, et meie riigi mõnikord majandusimeks nimetatav areng lõpeks (sotsiaalse) krahhiga, tuleb kiiresti ja resoluutselt lahendada kahe Eesti probleem, mille tekkes, muide, on oma osa ka astmelise tulumaksu puudumisel. Lõhe vähendamine kahe Eesti vahel ei saa toimuda ainult kõikvõimalike toetuste suurendamise teel. Veel enam, abiraha ja toetused peavad olema põhiliselt neile, kes mingil põhjusel tõesti ise toime ei tule. Astmeline tulumaks toetaks neid, kes ise püüavad toime tulla, aga kelle sissetulek mingil põhjusel jääb napiks. Samuti võtab astmeline tulumaks ära ühe kõikvõimalike toetuste vastaste argumendi – neid saavad ka rikkad. Saagu, astmelise tulumaksuga maksavad nad selle tagasi.

Äripäev

Valitsus otsustas teisipäeval tõsta tunnipalga alammäära alates järgmise aasta 1. jaanuarist ligi kahe krooni ja kuupalga alammäära 310 krooni võrra.
Praegu on tunnipalga alammäär 10 krooni 95 senti, kuid alates järgmisest aastast on see valitsuse otsuse kohaselt 12 krooni 90 senti. Kuupalga alammäär täistööaja korral tõuseb 1850 kroonilt 2160 kroonini.

Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Sigrid Tappo ütles ETAle, et sotsiaalministeerium lähtus valitsusele palga alammäära tõstmise ettepaneku tegemisel ametiühingute keskliitude ja tööandjate keskliidu vahel oktoobri keskel allkirjastatud kokkuleppest.

Tööandjate ja töövõtjate kokkulepe lähtub mullu augustis samade partnerite vahel allkirjastatud pikaajalisest alampalga muutmise põhimõtete kokkuleppest, mis näeb ette alampalga järk-järgulise suurenemise. Eesmärk on saavutada 2008. aastaks alampalga tasemeks 41 protsenti üleriigilisest keskmisest brutopalgast.

Läbirääkimiste käigus taotlesid ametiühingud rahandusministeeriumi prognoosi järgides tuleva aasta palga alammääraks 2255 krooni kuus, tööandjate keskliidu ettepanek oli 2100 krooni kuus. Ametiühingute ja tööandjate konstruktiivsete läbirääkimiste tulemusel saavutati mõlemaid osapooli rahuldav kokkulepe.

ETA

* Raamatupidaja peab üle kontrollima iga töötaja liitumise

* Maksuametile laekumata summalt tiksub päevas 0,06 protsenti intressi

Firma raamatupidaja töö korrektsusest sõltub, kas pensionireformi II sambaga liitunute kaks protsenti palgast kantakse üle maksuameti arvele.

“Kui raamatupidaja ei kanna maksuametile õigeaegselt ja täpselt üle II samba makseid, peab firma maksma sõltuvalt ülekandmata summast intressi 0,06 protsenti päevas,” ütles maksuameti peadirektori asetäitja kohusetäitja Kaja Tamm.

Oktoobri lõpu seisuga oli väärtpaberite keskregistrile üle kantud 47,8 miljonit krooni, toppama oli jäänud 9,7 miljonit krooni.

Kui ühe töötaja makse jääb laekumata:
• Töölise palk 10 000 krooni
• Fondi peab laekuma igal kuul: 6% palgast ehk 600 krooni
• Ettevõttes on 20 töölist
• Laekumiste kogusumma: 12 000 krooni
• Kui ühe töölise makse ehk 600 jääb laekumata
• Intress: 0,06%x 600 =
0,36 kr /päevas
• Kuu aega viivitust 30x0,36=10,80 krooni
• See summa jagatakse proportsionaalselt kõigi töötajate vahel sõltuvalt palga suurusest. Võrdsete palkade korral: 10,80/20=0,54 krooni
• Iga töötaja pensionifondi laekub 0,54 lisakrooni.

Kui firmas on näiteks 20 töötajat ja ülekantav summa on 12 000 krooni ning ühe inimese 600 krooni suurune makse jääb maksmata, siis tuleb firmal maksta intressi selle maksmata jäänud tuhande krooni pealt.

Tamme sõnul on selle asja juures väike konks: “Kui firmal on näiteks tehtud 500 krooni suurune ettemakse käibemaksu osas, siis arvestatakse see summa II samba maksest maha ja ettevõtte tegelik võlg on hoopis 100 krooni. Selle pealt tiksub siis ka intress.”

Seda puuduvat makset ei loeta maksuametis siiski mitte ühe inimese maksu mittelaekumiseks, vaid valesti makstud kogusummaks, st et igalt inimeselt jäi laekumata mingi summa. Kui ettevõte lõpuks puuduva summa koos intressidega ära maksab, jagatakse laekunud intress proportsionaalselt kõigi töötajate vahel, sõltuvalt nende pensionimakse suurusest.

Raamatupidaja peaks kindlasti üle kontrollima kõigi töötajate liitumised, sest keegi töötajatest võib unustada sellest teatamise ja nii jääb temalt makse kinni pidamata. Üks kinnipidamata või ebakorrektselt kinnipeetud makse tähendab aga kogu asutuse selle kuu maksete toppamist ja deklaratsioonide tagastamist.

“Raha liigub suunal tööandja-maksuamet-EVK-fond ehk raha liigub lõppsihina pensionifondi, mitte osakule. Raha liikumine kajastatakse pensionikontol ja raha eest ostetakse osakuid ehk lihtsamalt öeldes vahetatakse inimese raha tema valitud pensionifondi osakute vastu,” rääkis Eesti Väärtpaberikeskuse tegevdirektor Kaidi Oone.

“Kui olete kindel, et osakud peaksid olema pensionikontol, kuid neid pole, siis tuleb selgitust küsida tööandjalt.

Pangad ja fondivalitsejad ei saa siin aidata, kuigi inimesed pöörduvad ekslikult just nende poole,” rääkis Sampo Varahalduse arendusjuht Peeter Schamardin.

Maksuamet kavatseb deklaratsiooni vigadest teavitada raamatupidajat lisaks e-maksuametile ka e-maili ning mobiiltelefoniga. “Selleks vajame aga numbreid ja aadresse, mille kaudu saaks deklaratsiooni esitajaga ühendust võtta. Vähe on kasu numbrist, mis ei vasta või on antud kellegi kolmanda kasutusse ning meiliaadressist, mida ei loeta,” rääkis Tamm.

Kui ettevõtte raamatupidaja täidab oma kohustusi vigadeta, on iga kuu laekumine kontol näha. Kui aga raha edastamisel maksuametile on tehtud viga, siis võib juhtuda, et vea parandamisel laekuvad mitme kuu maksed korraga. Sellisel juhul saab raha laekumist kontrollida, kui vaadata laekunud summa suurust. Summa peab olema kuus protsenti teie brutotasust.


Kõige olulisem erisoodustustest

MIS ERISTAB PALKA ERISOODUSTUSTEST?

Näide 1. Tööandja maksab palka 2000 krooni ja tegemist on nii kogumispensionimakse kui ka töötuskindlustusmaksega maksustatava väljamaksega.
Tööandja:

->peab kinni töötuskindlustusmakse (1% brutopalgast) 20 krooni,

->kogumispensionimakse (2% brutopalgast) 40 krooni ning

->peale ülalmainitud maksete kinnipidamist tulumaksu (26%) 504 krooni (maksubaas on 2000-40-20 =1940 krooni, jätame arvestamata maksuvaba tuluga)

->maksab sotsiaalmaksu (33%) 660 krooni, ning

->tööandja töötuskindlustusmakse (0,5%) 10 krooni.
Tööandja kogukulu on 2670 krooni. Töötaja saab kätte 1436 krooni. Palga saamine on isikustatud.

Näide 2. Tööandja annab töötajale erisoodustust summas 1436 krooni.

->maksab sellelt tulumaksu (määraga 26/74) 505 krooni ja

->tasub sotsiaalmaksu (33% summalt 1436 + 505=1941), 641 krooni.
Tööandja kogukulu on 2582 krooni. Erisoodustuste andmist ei isikustata saajate järgi.
Tööandja jaoks on vahe töötajale palga maksmisel või erisoodustuste tegemisel maksude osas selles, et:
Palga maksmisel (näide 1) peab tööandja tasuma sotsiaalmaksu ja tööandja töötuskindlustusmakse; tulumaks, töötaja töötuskindlustusmakse ja kogumispensionimakse peetakse kinni töötaja palgast.
Kinnipeetud tulumaksust laekub 44% riigile ning 56% maksumaksja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele, ülekantav sotsiaalmaks isikustatakse, töötuskindlustusstaaþ suureneb 1 kuu võrra ja isiklikule pensionikontole laekub vastav summa.
Erisoodustuste andmisel (näide 2) maksab tööandja erisoodustuselt tehtud kulutuselt tulumaksu ja sotsiaalmaksu, mis laekuvad kogu ulatuses riigile.

Palk ja erisoodustused maksustatakse ühe ja sama maksumääraga - 26% brutosummalt. Tulumaksuseaduse § 4 lg 3 alusel makstakse erisoodustuste netohinnalt tulumaksu määras 26/74 (35,14%). Teiste maksude ja maksete tõttu võib erisoodustuse ja palga maksustamisel tekkida umbes 3% vahe, kuna erisoodustuselt ei tasuta töötuskindlustus- ega kogumispensionimakseid.

Töötaja saab mõlemal juhul tulu 1436 krooni, kuid erisoodustus on talle ebasoodsam, sest erisoodustuse sotsiaalmaks ei kuulu isikustamisele, s.t. see ei lähe tulevikus pensioni ega haigushüvitise arvutamisel arvesse ning erisoodustus ise ei mõjuta keskmise palga arvestust. Töötuskindlustuse staaþ, kindlustushüvitise suurus, kogumispensionikonto laekumised - kõik need töötajale positiivsed aspektid on sõltumatud erisoodustuselt makstud maksudest.

MIS ON ERISOODUSTUS, MILLAL SEDA MAKSUSTATAKSE JA KUIDAS DEKLAREERITAKSE?

Erisoodustuseks on tööandja poolt töötajale lisaks palgale antud kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus.

Erisoodustuste hulka ei kuulu rahalised väljamaksed, mida tavaliselt loetakse palgaks, lisatasuks, juurdemakseks, juhtimis- või kontrollorgani liikme tasuks jms. Erisoodustusena ei käsitleta ka tööandja kulutusi, mis on vajalikud töötaja tööülesannete täitmiseks.
Lähtudes erisoodustuse definitsioonist tuleb erisoodustuse andmisel kontrollida, kas toimub tasu maksmine või rahaliselt hinnatava hüve andmine.

Kuigi erisoodustus on sisuliselt saaja (töötaja) tulu, on selle maksustamine soodustuse andja, s.t. tööandja kohustuseks. Erisoodustuse saaja (töötaja) ei vastuta selle eest, kui tööandja on jätnud erisoodustuselt maksu maksmata.

Erisoodustus võib olla isikustatud, kuid alati ei pruugi see nii olla ja erisoodustust võib anda ka grupiviisiliselt, kusjuures saaja jääb anonüümseks (nt. tööandja poolt kohvi ja tee pakkumine oma töötajatele). Erisoodustuste loetelu seaduses ei ole lõplik.

Erisoodustus maksustatakse selle kuu eest, millal kulutus tehti või kui tehtud kulutusest ei ole võimalik lähtuda, siis millal soodustust anti. Kulu ei tähenda siinjuures kulukannet raamatupidamises, vaid siin käsitletakse ka neid maksuobjekte, mille puhul väljamakset tegelikult ei toimu. Kuna erisoodustustena käsitletakse erinevaid maksuobjekte, siis ei ole võimalik üheselt edasi anda kõikide maksuobjektide maksukohustuse tekkimise aega ja seda tuleb jälgida igal konkreetsel juhul eraldi.
Maksustamisperioodil erisoodustusteks tehtud kulutused või antud soodustused tuleb maksumaksjal näidata rahandusministri poolt kehtestatud vormi TSD lisas 4 ja maksustamisperioodiks on kalendrikuu vastavalt tulumaksuseaduse § 3 lõikele 2.

KES ON ERISOODUSTUSE ANDJA JA SAAJA?

Erisoodustust võib anda tööandja, vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lõikele 2.
Tööandja erisoodustuste tähenduses on muuhulgas:

->äriühing, avalik- ja eraõiguslik juriidiline isik, mittetulundusühing, riigi- ja kohaliku omavalitsusüksuse asutus;

->mitteresident, kellel on Eestis püsiv tegevuskoht või kellel on Eestis töötajad, s.t. mitteresident maksab tulumaksu Eestis asuvatele töötajatele tehtud erisoodustustelt.

->füüsiline isik, s.t. kui füüsiline isik omab töötajaid.

Erisoodustuse saajaks on töötaja, vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lõikele 3.
Töötaja mõiste tulumaksuseaduse §-s 48 on sätestatud tunduvalt laiemana, kui töötaja mõiste töölepinguseaduse § 2 tähenduses, kuid erisoodustuse seisukohast ei ole oluline, milline seadus tööalaseid suhteid reguleerib.

Erisoodustuste saajatena loetakse töötajaks:

->töölepinguseadusest tulenevalt töölepingu alusel töötav isik; töösuhte erivormiks on spordiseaduse § 13 lg 2 alusel sõlmitava lepingu kohaselt toimuv tegevus.

->avalik teenistuja, s.t. riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses töötav isik, sealhulgas kaitseväeteenistuja; avalike teenistujate hulka kuuluvad ka avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 12 lõigetes 2 ja 3 nimetatud teenistujad, kellele ATS täielikult või osaliselt ei laiene.

->juhtimis- või kontrollorgani liige (tulumaksuseaduse § 9 lg 2 sätestab, et juhtimis- või kontrollorganiks on muuhulgas juhatus, nõukogu, täis- või usaldusühingut esindama volitatud osanik, prokurist, asutaja kuni juriidilise isiku registrisse kandmiseni, likvideerija, pankrotihaldur, audiitor, revident või revisjonikomisjon.

->välismaa äriühingu filiaali juhataja ning Maksuameti kohalikus asutuses registreeritud püsiva tegevuskoha tegevjuht.

->füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui 6 kuud.

->töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel töötav või teenust osutav füüsiline isik. Sellisel juhul peavad maksumaksjal olema kirjalikud dokumendid, mis tõendavad tehingu toimumist ja tehingu seotust ettevõtlusega. Ajalist kriteeriumi ei eksisteeri. Erisoodustust saab teha lepingu kehtimise ajal.

Erisoodustuse saajaks võivad olla ka töötaja abikaasa, vanemad või lapsed.
Kuigi lisaks seaduslikule abielule on levinud ka seadustamata kooselu ja ühine laste kasvatamine, ei saa elukaaslast abikaasaga samastada, sest perekonnaseadus tunnistab ainult seaduslikult registreeritud abielu. Seega ei käsitleta töötaja elukaaslasele antud hüvesid erisoodustustena, vaid kingitustena ja maksustatakse tulumaksuseaduse § 49 sätestatud korras, kuid ka abieluväliste laste puhul on tööandja antud hüved erisoodustuseks.

KUIDAS ERISOODUSTUSTE HINDA KINDLAKS MÄÄRATA?
Erisoodustuste maksjad, saajad ja sisu on sätestatud tulumaksuseaduse §-s 48, kuid erisoodustuste andmisega seonduvad ka teised seadused ja normatiivaktid. Vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lõikele 7 on rahandusministri 29.12.1999.a määrusega nr 120 kehtestatud "Erisoodustuse hinna määramise kord".

Järgnevalt selgitame erisoodustuste hinna määramist erinevate töötajale antavate hüvede ja soodustuste korral.
Kui erisoodustuseks on töötaja kulude katmine, siis on erisoodustuse hinnaks nende kulude katmiseks makstud summa vastavalt "Erisoodustuste hinna määramise korra" punktile 3.

* eluasemekulude katmine
Siinkohal ei käsitleta töötaja poolt (elu)ruumi kasutus- või rendilepingu alusel tööandja kasutusse andmist, vaid tööandja poolt töötaja eluasemekulude osalist või täielikku katmist. Erisoodustuse tegemise ajaks on arve tasumise hetk, sest kuni selle hetkeni ei ole töötaja tööandjalt hüvet saanud.

* kindlustusmaksete tasumine
Tulumaksuseadus sätestab, et juhtudel, kui tööandjale on kindlustusmaksete tasumine ette nähtud seadusega, ei ole tegemist erisoodustusega; siinkohal on maksuamet lähtunud kindlustusmaksete tasumisel eelkõige maksete eesmärgist ja hüvitise saajast.
Kui kindlustusseaduse mõttes on hüvitise saajaks töötaja, loetakse tööandja poolt kindlustusmakseteks tasutud summad erisoodustuseks vastavalt "Erisoodustuse hinna määramise korra" punktile 6.
Kui kindlustushüvituse saajaks on tööandja, kuid kindlustatakse töötajaid (tööõnnetuse või muu töötajatega seotud riski vastu), siis ei ole tegemist erisoodustusega, vaatamata sellele, et kindlustamine ei olnud seadusega ette nähtud.

* lähetuskulud
Töötajate lähetusse saatmise kord, tingimused ja lähetuskulutuste piirmäärad on reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrustega. Erisoodustusena maksustatakse see osa lähetuskuludest, mis ületab määrustega kehtestatud piirmäärasid.

Siinjuures tuleb tähelepanu pöörata töötajatele, keda lähetusse saadetakse, kuna määrustes sätestatud töötajate ring, kellele laienevad määrusega kehtestatud maksuvabastused, on piiratum, kui tulumaksuseaduse § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud erisoodustuste saajad kokku.

* isikliku sõiduvahendi kasutamine
Töötajatele nende isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitisi makstakse välja Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud korras ja ulatuses. Sõiduauto peab olema isiklikus omandis või soetatud kapitalirendilepinguga ning hüvitist makstakse kalendrikuus ühe isiku kohta. Üle määruses kehtestatud summa väljamakstud hüvitist või kulutuste kompenseerimist maksustatakse kui erisoodustust.

Ka siin tuleb tähelepanu pöörata töötajatele, kellele hüvitisi makstakse, kuna töötajate ring, kellele makstakse määrusega kehtestatud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist, on piiratum kui tulumaksuseaduse § 48 lõigetes 3 ja 6 nimetatud erisoodustuste saajad kokku.

* sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti-, või teenistusülesannetega või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks
Siinkohal juhindutakse "Erisoodustuste hinna määramise korra" punktides 4 ja 5 sätestatust.

Kui töötaja kasutab tööandja sõiduautot tööandja ettevõtlusega mitteseotud sõitudeks, reguleerib seda nimetatud korra punkt 4. Sellisel juhul kehtestab sõiduauto kasutamise (erisoodustuse) hinna kuus sõiduauto kohta rahandusminister. Siinkohal ei ole oluline, kas sõiduauto on tööandja omandis või valduses ning kas töötaja kasutab sõiduautot tasuta või soodushinnaga. Kui tööandja ei soovi maksta tulu- ja sotsiaalmaksu kehtestatud hinnalt, siis tuleb töötajal tasuda tööandjale tema poolt tegelikud sõiduauto kasutamise kulud kuus. Kuidas tööandja töötaja poolt tehtud kulutused kindlaks teeb, see jääb tööandja otsustada, kuid üheks võimaluseks on sõidulehtede või sõidupäevikute kasutuselevõtmine.

Kui töötaja kasutab muud tööandja omandis või valduses olevat vara (välja arvatud sõiduauto) tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, reguleerib seda nimetatud korra punkt 5. Siis loetakse hinnaks, millelt tuleb tasuda tulu- ja sotsiaalmaksu, vara rendile andmise turuhinda või vara rendile andmise turuhinna ja tööandja poolt antud soodushinna vahet.

* laenu andmine
Kui tegemist on laenu andmisega töötajatele, on erisoodustuse hinnaks laenuintressi alammäära järgi arvutatud intressi summa ja laenulepingus ettenähtud intressimäära järgi tasumisele kuuluva intressi summa vahe, vastavalt "Erisoodustuste hinna määramise korra" punktile 7. Töötajatele antava laenuintressi alammäära kehtestab rahandusminister eraldi määrusega.

* vara tasuta üleandmine, müük, vahetus turuhinnast madalama hinnaga
Siin tuleb vahet teha neljal erineval olukorral, olenevalt sellest, kas vara realiseerimine või teenuse osutamine on tööandja põhitegevuseks või mitte, ning kas vara müüakse või vahetatakse turuhinnast madalama väärtusega, ning juhindutakse Erisoodustuste hinna määramise korra" punktides 8-11 sätestatust.
o Kui asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse realiseerimine või osutamine on tööandja
põhitegevuseks ja töötajale antakse vara kasutada tasuta, siis on erisoodustuse hinnaks müügihind, millega vara realiseeritakse töötajaga mitteseotud kolmandale isikule.
o Kui asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse tasuta üleandmine töötajale ei ole tööandja põhitegevusega kuidagi seotud, siis on erisoodustuse hinnaks turuhind, kuid võib olla ka bilansiline maksumus (põhivara puhul jääkmaksumus) juhul, kui turuhinda ei ole võimalik usaldusväärselt määrata või kui turuhind on madalam. Nii näidatakse üldjuhul ka töötajatele tehtud kingituste hind.
o Kui toimub asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse müük töötajale turuhinnast madalama hinnaga, siis on erisoodustuse hinnaks turuhinna ja müügihinna vahe, kuid turuhinna asemel võib olla ka bilansiline maksumus (põhivara puhul jääkmaksumus) juhul, kui turuhinda ei ole võimalik usaldusväärselt määrata või turuhind on madalam.
o Kui toimub asja, väärtpaberi, varalise õiguse või teenuse vahetus turuhinnast madalama arvestusliku väärtusega, siis on erisoodustuse hinnaks turuhinna ja vahetuse aluseks võetud arvestusliku väärtuse vahe. Kui vahetatavate asjade väärtused erinevad vastavatest turuhindadest, loetakse erisoodustuse hinnaks nende turuhindade vahe.
Vara tasuta üleandmisel on erisoodustuse tegemise hetkeks vara üleandmise hetk.

* vara ostmine turuhinnast kõrgema hinnaga
Vastavalt Erisoodustuste hinna määramise korra" punktile 12 loetakse sel puhul erisoodustuse hinnaks turuhinna ja ostuhinna vahe.
Vara omandamisel turuhinnast kõrgema hinnaga on erisoodustuse tegemise hetkeks vara eest tasumise hetk.

* loobumine rahalise nõude sissenõudmisest
Erisoodustuse hinnaks on rahalise nõude suurus, vastavalt "Erisoodustuse hinna määramise korra" punktile 13. Tulumaksuseadus lisab: "v.a. juhul, kui prognoositavad mõistlikud kulud seoses rahalise nõude sissenõudmisega ületavad nõude suurust".

Töötajalt rahalise nõude sissenõudmisest loobumisena võib käsitleda näiteks olukordi, kui tööandja kustutab töötajale antud laenu või kui kassas või laos on puudujääk ning tööandja loobub süüdlastelt rahalise nõude sissenõudmisest jne. Kui tööandja on oma tegevusetusega andnud töötajatele võimaluse ametiseisundit kuritarvitada ja tööandjale kahju tekitada, ning tööandja loobub rahalise nõude sissenõudmisest, on tegemist selgelt erisoodustusega.

* kulutused töötajate tervisekontrollile
Erisoodustuseks ei ole kulutused töötajate tervisekontrollile ning kulutused töötajate ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamiseks, kui selline kohustus tuleneb seadusest ja seaduse alusel välja antud normatiivaktidest ning töötajate tervisekontrolli, töötajate ohutu ja turvalise töökeskkonna tagamiseks tehtavad kulutused on tööandja poolt reguleeritud.

* koolituskulud
Erisoodustus ei ole töötajate tööalane koolitus, kui sellega ei kaasne hariduse (või kraadi) saamine. Samuti ei loeta erisoodustuseks tööandja poolt riigikeele õppimisele tehtud kulutusi v.a. juhul, kui sellega kaasneb haridust tõendava dokumendi saamine.
Töötaja saab oma või ülalpeetava hariduse omandamiseks tehtud kulutustega vähendada oma maksustamisele kuuluvat tulu.

Erisoodustuste puhul ei ole võimalik anda ammendavat soodustuste loetelu, kuna igat erisoodustust vaadeldakse eraldi, olenevalt selle sisust. Erisoodustuse tulemus on töötaja tulu, mille kindlakstegemine ei ole alati ka maksuhaldurile lihtne.

Levinumad erisoodustused on tööandja poolt töötajate tarbeks tehtud kulutused kohvile, küpsistele, toitlustamisele, spordisaalide kasutamisele ja transpordikuludele (v.a. olukorrad, kus toimub töötajate vedu ühelt objektilt teisele). Samuti on juhtumeid, kus erisoodustused on juba ette määratud mõne normatiivaktiga (lähetused, isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis).