Artiklid
Marina Lohk, vanemtoimetaja
Uue töölepinguseadusega paraneb lapsehoolduspuhkusel olnud inimese võimalus saada töötuskindlustushüvitist olukorras, kus tema töösuhe lõppeb näiteks koondamise tõttu enne uue kindlustusstaai täitumist.
Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialisti Kati Lõbu sõnul on töötuskindlustushüvitisele õigus kindlustatul, kes on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 6 kohaselt ja kellel on töötuskindlustusstaai vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul.
Kui inimene koondatakse vanemapuhkusel olemise ajal, siis oleneb töötuskindlustushüvitise saamine Lõbu selgitusel sellest, millal ta ennast töötuna arvele võtab ja kas tal on 12 kuud töötuskindlustusstaai töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul, mille sisse jääb ka lapsehoolduspuhkus.
Seega on näiteks poolteist aastat lapsega kodus olnud ema jaoks, kes vanemapuhkuse ajal koondatakse, eriti oluline töötuna arvelevõtmisega mitte hiljaks jääda ehk siis jälgida, et sellele eelnenud kolme aasta jooksul oleks üks täisaasta veel töötatud.
Uue töölepingu seaduse raames tehtud töötuskindlustuse seaduse muudatustega parandatakse Lõbu selgitusel lapsehoolduspuhkusel olnud kindlustatu võimalust saada töötuskindlustushüvitist olukorras, kus pärast lapsehoolduspuhkust tööle naasnud inimese töösuhe lõppeb enne uue kindlustusstaai täitumist.
«1.juulist 2009 jõustuva töötuskindlustuse seaduse muudatuse kohaselt pikendatakse kindlustatul, kes oli eelneva 36 kuu jooksul rasedus-ja sünnituspuhkusel või lapsehoolduspuhkusel, seda perioodi puhkusel oldud aja võrra, kui samal ajal puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaai kohta,» selgitas ta.
Triin Raudsepp,
Glimstedt Straus & Partnerid vandeadvokaat
Riigikogus 17. detsembril 2008 vastu võetud ja 1. juulil 2009 jõustuv uus töölepingu seadus on saanud teravaid kriitikanooli nii töötajate kui ka tööandjate poolelt. Elavat vastukaja peamiselt töötajate leeris on tekitanud eelkõige töölepingu ülesütlemisega seonduvad küsimused, mis on praeguses majandussituatsioonis ka loomulik.
Uus seadus koondab praegu veel mitmete erinevate seadustega reguleeritud valdkondi, sealhulgas palgaga seotud küsimusi.
Kui töötajale lepingu järgi makstava töötasu suurust ei ole kokku lepitud või kui kokkulepet ei suudeta tõendada, on töötasu suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud tasu. Juhul kui ettevõttel puudub kollektiivleping, siis on töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu.
Seega erinevalt praegu kehtivast seadusest, kus vaidluse korral peavad mõlemad pooled tõendama palga suurust, on uue seaduse kohaselt see üksnes tööandja kohustus.
Uues töölepingu seaduses on reguleeritud ka ettevõtte majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu. Majandustulemustelt makstav tasu peab motiveerima tulemuslikumat tööd tegema, sest sõltuvalt töölepingus kokkulepitust on töötajal õigus saada osa tööandja kasumist või käibest ehk majandustulemustest. Tehingutelt makstavat tasu on aga töötajal õigus saada konkreetselt tehingult tööandja ja kolmanda isiku vahel, mille sõlmimise eest on töötajale lepingu järgi ette nähtud õigus tasule.
Eraldi tasub silmas pidada, et uus seadus annab erinevalt kehtivast seadusest tööandjale võimaluse töötasu alandada, kui töötaja rikkus tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuse kohta. Töötasu alandamise puhul on tegemist ühe võlaõigusseadusest tuleneva õiguskaitsevahendiga, kusjuures töötaja vastutab üksnes süü (hooletus, raske hooletus, tahtlus) olemasolul.
Töötaja hoolsuse määr määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, töö tegemiseks nõutavaid ametialasid teadmisi, töötaja võimeid ja omadusi. Töötasu alandamise õigust peab tööandja kasutama viivitamata pärast mittenõuetekohase töö vastuvõtmist, vastasel juhul on töötasu alandamine tühine. Eelkõige tähendab see tööandja õigust vähendada töötaja töötasu järgmisel palgapäeval.
Töösuhete raames on seni väga erinevalt lähenetud töötaja koolitamisega seotud kulude hüvitamise kokkulepetele. Kui mõnel juhul tööandjad lubavad kergel käel töötajaid koolitustele ja hüvitavad kulud, siis teistel juhtudel sõlmitakse väga rangeid kokkuleppeid, mille järgi töölepingu lõpetamisel võib töötaja olla kohustatud hüvitama koolituskulud kas osaliselt või siis kogu ulatuses.
Uue seaduse kohaselt võivad töötaja ja tööandja kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega veel lisakulutusi. Vastutasuks koolituseks tehtud lisakulutustele töötaja ei lahku tööandja juurest enne kokkulepitud aja lõppu.
Selline siduvusaeg ei tohi olla koolituskuludega võrreldes ebamõistlikult pikk (kuni kolm aastat). Uue seaduse kohaselt tuleb tööandja poolt tehtud lisakulud enne siduvusaja läbisaamist töötaja poolt üles öeldud töölepingu puhul töötajal hüvitada proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga.
Tööturuameti Tallinna ja Harjumaa osakonna juhataja Siim Sarapuu soovitab töötuks jäänutel enne tööturuameti ukse taha tulekut veidi mõelda ja oma soovid välja selgitada.
Sarapuu rääkis Vikerraadio saatele «Huvitaja», et tööturuametisse tuleb tihti inimesi, kes küsivad koolitust. Mida nad õppida soovivad, nad öelda ei oska. See kulutab Sarapuu sõnul tööturuameti konsultantide aega ja pikendab järjekordi.
«Ma ise soovitan pärast töösuhte lõppu kuskil kuu aja jooksul enda mõtteid natukene korrastada ja siis meile tulla,» ütles Sarapuu. Kuhugi kiiret ju ei ole, tihti saavad inimesed koondamishüvitist ja haigekassa kindlustus kehtib kaks kuud pärast töösuhte lõpetamist.
Asjaajamist lihtsustab ja aega säästab ka see, kui inimesel on tööturuametisse tulles kaasas kõik vajalikud dokumendid. Töötuna arvele võtmise korral on tarvis isikuttõendavat dokumenti, tööraamatut, töösuhte lõpetamist näitavat dokumenti ning koondamise puhul ka tööandja tõendit viimase kolme kuu makstud tasu ja kinnipeetud töötuskindlustushüvitise kohta.
Et vältida järjekorras seismist soovitas Sarapuu tööturuametisse pöörduda nädala teisel poolel või pärastlõunasel ajal. Esmaspäeval-teisipäeval ja hommikuti on järjekorrad praegu üsna pikad.
Toimetas Siiri Erala
Kadri Ibrus, Kärt Anvelt
Haiguspäevade eest tasumise kohustus teeb asutuste juhtide meele mõruks.
Tööandjad, kelle õlule otsustas valitsus panna töötajate haiguspäevade eest tasumise, võivad samal ajal pääseda nende eest sotsiaalmaksu tasumisest.
Kärbete tegemise koosolekutel osalenud sotside fraktsiooni juhi Eiki Nestori sõnul on praegu arutusel, kas seadusse kirjutatakse haiguspäevade eest makstav tasu palga või hüvitisena. Kui see pannakse kirja palgana, siis tuleb sellelt ka sotsiaalmaksu maksta, kui hüvitisena, siis mitte. Nestor ise kinnitas, et tema topeltmaksustamist ei toeta. Ka reformierakondlasest tervishoiuspetsialist Toomas Vilosius toetab enda sõnul hüvitise ideed.
Häirib mõlemat
Nii tööandjad kui ka töövõtjad on üle tüki aja milleski ühel meelel: haiguspäevade kulude nende kaela ajamine on mõlemale grupile vastumeelt. Töötajaid ei vaimusta valitsuse otsus jätta nad haigeks jäämise korral kolmeks päevaks igasuguse sissetulekuta. Tööandjaid jällegi häirib otsuse teine pool et neil tuleb töötajate järgmise viie haiguspäeva eest ise tasuda.
Juba tervelt 30 aastat Tallinna Kaubamajas müüjana töötanud Aleftina Mitskaja, kes oli äsja 12 päeva haige, tõdes, et haigeks jäädes sissetuleku kaotamine teda ega tema kolleege ei rõõmusta. Pigem hakatakse käima tõbistena tööl, arvas Mitskaja, keda ennast avalikus kohas töötajana ohustavad kõikvõimalikud viirused eriti. Mina jäin haigeks näiteks just seetõttu, et tulin eelmise haiguse ajal liiga vara tööle ja nüüd tekkisid tüsistused, ütles naine. Palgas kaotamine mõjutab eriti neid, kellel on liisingud võetud, lisas Mitskaja.
Kaubamaja müügi- ja turundusdirektor Enn Parel aga leiab, et õiglane oleks, kui alandataks ettevõtjate makstavat sotsiaalmaksu. See oleks justkui kahekordne maksustamine. Me maksame sotsiaalmaksu selle eest, et töötajatel oleks võimalik haigusraha saada haigekassast, ja samas nüüd peame ise hakkama haigusraha maksma, rääkis Parel. See on lisakulu, kui peab viis päeva kinni maksma. Teisalt meil on väike lootus, et inimesed siis nii kergekäeliselt ei võta haiguslehti. Spordivõistluste ajaks haiguslehe võtmine peaks lõppema, lisas ta.
EVEA esindaja Kersti Kraasi sõnul kavatsevad nemad aga kogu muudatuse vastu sõdida, sest eriti praegusel raskel ajal mõjub ettevõtete sellise maksukoormuse alla panek neile laastavalt. See on löök allapoole vööd, leidis Kraas.
Kelle mure on töötajate tervis?
Perearst Lauri Laas seevastu usub, et muudatus motiveerib inimesi oma tervise eest hoolt kandma.
Praegu on nii töötajale kui ka tööandjale kasulik olla haiguslehel, leidis Laas. Arsti sõnul võiksid aga tööandjad hakata haiguspäevade eest maksma juba 2. ja 3. päeval, kuid maksta vaid 60 protsenti palgast. Ja alates neljandast päevast maksaks haigekassa, kuid samuti vaid 60 protsenti. Samuti arvab Laas, et tööandja investeeringud töötajate tervisesse, näiteks basseinipileti ostmisse, võiks teha tööandjale maksuvabaks.
Samal arvamusel on ka Eesti patsientide esindusühing. Erisoodustusmaksu alt tuleb vabastada kõik kulud, mida tööandja teeb oma töötajate füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, arvas ühingu juht Pille Ilves.
Juba praegu on puuetega inimestel ja krooniliselt haigetel raskusi tööle saamisega, märkis Ilves, kartes muudatuse mõju vähekindlustatud inimeste tervisele.
Olav Aarna,
Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutuse (Kutsekoja) juhataja
Lihtne eestikeelne sõna «kutse» on mitmetähenduslik. Ühest küljest tähendab see kutset mõnele sündmusele, olgu selleks tants, sünnipäev või pulmad. Teisalt tähendab kutse inimese soovi ja õigust teataval alal tegutseda, mis seondub tema sellekohaste püüdluste ja valmisolekuga, lühidalt kutsumusega. Sama tüve omavad ka mitmed teised meie jaoks olulised mõisted nagu «kutseõpe», «kutseharidus», «kutsestandard», «kutsetunnistus» ja «kutsesüsteem». Pealkirjas esitatud küsimuses tähendab kutse tegelikult kutsetunnistuse omamist.
Mis tahes alal edukas tegutsemine eeldab teatavat asjatundlikkust ehk kompetentsust. Ka kodaniku ja ühiskonna liikmena eeldatakse meilt teatavat kompetentsust.
Emakeele ja mõne võõrkeele oskust, arusaamist sellest, kuidas maailm meie ümber ja ühiskond üles on ehitatud ja toimivad. Samuti eeldatakse arusaamist iseendast, oma kohast ühiskonnas ja oskust iseendaga toime tulla, oskust teiste inimestega suhelda, õppida ja mitmeid teisi iseenesest mõistetavana näivaid omadusi, mida kokkuvõtvalt põhikompetentsideks nimetatakse.
Üldinimlikud ja spetsiifilised kompetentsid
Iga eespool loetletud kompetents võib inimesel olla erineval täiuslikkuse astmel ehk tasemel. Näiteks on Euroopa Liidus kokku lepitud kuus võõrkeele oskuse taset, millest esimene vastab algajale ja kuues keelt emakeelena kõnelejale.
Mingite tööülesannete täitmine eeldab aga lisaks üldinimlikele põhikompetentsidele ka spetsiifilist kutse- või ametialast kompetentsust. Seda kirjeldavad kutsestandardid, mida ainuüksi Eesti kutsesüsteemis on üle seitsmesaja. Nende loomisel analüüsivad kutseala asjatundjad hoolikalt vastaval alal täidetavaid tööülesandeid ja nende edukaks täitmiseks vajalikke kompetentse.
Sellist meistrini
Ka kutse- ja ametialasel kompetentsusel on omad tasemed. Heaks võrdluseks sobib siin keskaegse käsitööliste tsunfti süsteem oma õpipoisi, selli ja meistri astmetega. Praeguse kutseõppeasutuse lõpetaja kompetentsus peaks olema selli tasemel. Eks viita sellele ka mõned aastad tagasi seadustatud uus kutseõppe liik õpipoisiõpe. Oma ala meistriks saamine aga nõudis nii keskajal kui nõuab tänapäevalgi aega ja tõsist pingutust.
Meistrid hinnas igal alal
Sageli vastandatakse kõrgharidust kutseharidusele kui millelegi vähemväärtuslikule. Kutsealase kompetentsuse saavutamise vaatepunktist võib aga mõlemat nimetada kutseõppeks.
Erinevus on vaid selles, et kutsehariduse sektoris toimub ettevalmistus valdavalt käelise tegevusega seotud kutsealadeks, kõrghariduse sektoris valmistatakse ette aga valdavalt vaimse loovusega seotud kutsealadeks. Erinevus nende vahel on viimastel aastakümnetel kindlasti oluliselt hägustunud. Kahtlemata hinnatakse aga mõlemas valdkonnas oma ala meistreid.
Kutse näitab kompetentsust
Praeguses akadeemilises kõrghariduses võiks selli analoogiks olla magistrikraad ja meistri analoogiks doktorikraad. Pole sugugi selge, kas filosoofiadoktorit matemaatikas peaks hindama suuremaks asjatundjaks kui ehitusmeistrit. Pigem võiks kokku leppida, et erinevate kutsealade meistrid on samaväärse tasemega.
Milleks siis ikkagi kutse? Kutse on ametlikult tunnustatud kompetentsus. Selle tunnustuse saamiseks võrreldakse inimese tegelikku kompetentsust kutsestandardis kirjeldatuga. Kui võrdluse tulemus on positiivne, antakse selle kinnituseks inimesele välja kutsetunnistus. Kutsesüsteemi põhiülesanneteks ongi kutsestandardite loomine ja inimeste kutsealase kompetentsuse hindamine ning tunnustamine.
Kutsetunnistus selgitab ootusi
Kompetentsus ja selle ametlik tunnustus ei saa aga olla eluaegsed, kaasa sündinud või pärandatud. Aeg-ajalt on vaja oma kompetentsusele taastunnustust leida või oma muutunud kompetentsuse profiili hinnata lasta. Selleks, et paigal seista, tuleb tõsiselt pingutades joosta!
Kindlasti on enesetundele hea, kui sinu kompetentsust on tunnustatud. Asjal on aga ka praktilisem külg. Kutsetunnistuse omaniku puhul teab tööandja ilma täiendava uurimiseta, mida tulevaselt töötajalt oodata.
Sageli kuuleme aga vastuväidet, et Eestis tunnevad kõik kõiki ja mingitel kutsetunnistustel pole tähtsust, sest tööandja võib alati mõnele sõbrale helistada ja vajalikku taustainfot saada. Kuigi ka see on luuleline liialdus, ärgem unustagem, et Euroopa Liidu üks põhivabadustest on inimeste vaba liikumine. Ja selles laiemas kontekstis on kutsetunnistusel nagu igasugusel muulgi kvalifikatsiooni tõestaval tunnistusel kaheldamatu väärtus.
Leia kutsumus ja õpi kutse
Mida sellest kõigest siis järeldada võiks? Kutset on mulle vaja selleks, et elus paremini hakkama saada. Oma võimeid ja valmisolekut hinnates tasub pingutada selle nimel, et leida oma kutsumus. Seejuures tasub kindlasti huvi tunda ka tööturu ootuste vastu.
Tasub pingutada selle nimel, et kutseõppeasutuses, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis oma valitud kutse- ja erialal selli seisusesse jõuda. Eriti tasub aga pingutada selle nimel, et valitud kutse- ja erialal meistriks saada. Ja midagi traagilist pole selleski, kui elu kestel mitu korda oma kutse- või ametiala vahetada tuleb.
Olen kindel, et Eesti haridussüsteem ja kutsesüsteem pakuvad selleks vajalikku tuge.
Lehekülg 1389 / 1596
