Articles
Järgmisel aastal langeb vanemahüvitise ülempiir 1566 krooni võrra, sest valitsuse määrusega vähendatakse maksimumpiiri aluseks olevat kalendrikuu tulu määra.
Sotsiaalminister saatis e-õigusesse kooskõlastusringile valitsuse määruse eelnõu, millega kinnitatakse keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu suuruseks 11 250 krooni.
Selle põhjal arvutatakse 2011. aastal ka vanemahüvitise maksimaalne suurus, mis on kolmekordne kalendrikuu tulu ehk 33 750 krooni. See on 1566 krooni ehk 4,43 protsendi võrra väiksem kui on tänavu.
Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul peegeldab ülempiiri langus muutust töötasudes. «Eelmisel aastal töötasud vähenesid ning esmakordselt langeb seeläbi ka vanemahüvitise ülempiir,» ütles minister.
Vanemahüvitise alammäär on võrdne alampalgaga, mis on tänavu 4350 krooni.
«Vanemahüvitise eesmärk on kompenseerida lapsega koju jäävale vanemale saamatajääv töötasu. Vanemahüvitis on peredele andnud vajaliku kindlustunde, mis on julgustanud lapsi saama,» lisas Pevkur.
Eelmisel aastal sündis Eestis 15 763 last.
Toimetas: Merike Tamm
Autor: Ivika Born, CV-Online Estonia OÜ värbamise spetsialist
Tööandjad otsivad praeguses olukorras ennekõike erialase kogemuse või haridusega inimesi.
Majandussurutise ajal on olukord tööturul muutunud – kui veel 2008. aastal tuli inimesi tikutulega otsida ja kõrge palgaga meelitada, siis nüüd on tugevamal positsioonil tööandjad, kes dikteerivad töökonkursi tingimused, palga jms. Õnneotsijad jäetakse kõrvale konkursi esimeses etapis. Kuna tööotsijaid on palju ja valik lai, on tõenäosus leida vajaliku kogemusega inimesi suurem. Aga mitte alati.
Tööotsijad ei oska õigekirja
Just tippspetsialiste ja erialase kogemusega head töötajat on osale ametikohtadest ikkagi raske leida. Eriti spetsiifiliste erialade puhul, kus praegugi veel esineb n-ö üleostmist. Tippe hoiavad tööandjad enda juures nii kaua kui võimalik ning samas pole inimesed, kel hea töökoht olemas, enam nii avatud uutele pakkumistele, sest ebakindlas majanduskeskkonnas kardetakse mõjuva põhjuseta töökohta vahetada.
Tööotsijate poolt vaadates on majanduskriis ja töötus toonud välja mitmed kitsaskohad. Tööotsijatel on raskusi CV-de ja teiste kandideerimisdokumentide koostamisega. Hätta jäädakse nii enese väljendamise, õigekirja kui ka enese „müümisega”. Väga palju on n-ö bingo- ja meeleheitekandideerimist, mis tähendab, et CV saadetakse peaaegu valimatult igale silma jäänud töökonkursile. Kandideeritakse seega palju kohtadele, millel töötamiseks oskusi-teadmisi pole. Tagajärjeks on pidevad äraütlevad vastused, mis motivatsiooni ei tõsta. Julgen väita, et töö saamine on veidi ka suhtumise küsimus – kandideerimisdokumentides esineb palju lohakust, tööintervjuudele jäetakse tulemata, palgaootused on endiselt kohati põhjendamatult kõrged jne.
Kokkuvõttes pole olukord siiski nii masendav, kui väljatoodud probleemidest silma paistab. Need tööotsijad, kes teavad, mida tahavad, ja oskavad mingit konkreetset eriala, leiavad mõne kuuga tööd. Tööandjad, kes täna otsivad, saavad üldjuhul laiast kandidaatide ringist endale hea spetsialisti välja valida.
Raske on napi haridusega ja noortel tööotsijatel
Töötus on tabanud kõiki inimgruppe – olen kohanud nii väga uhke CV-ga tippspetsialiste, kes juba üle poole aasta otsinguil, kui ka väheharitud lihttöölisi. Tööturu statistika näitab, et peamiselt on tööta ikka vähese haridusega inimesed. Ka CV-online portaalis toimuvate konkursside puhul on näha, et lihttööliste ja klienditeenindajate konkurssidel on tihti 100–200 kandidaati, samas kui mingi valdkonna spetsialisti ametisse on kandidaate 20–30.
Madala haridusega inimestel on keeruline uut tööd leida ka põhjusel, et pakkumisi on neile küllaltki vähe. Meie portaalis on u 2/3 pakkumistest juhtidele-spetsialistidele, kellelt oodatakse erialakogemust või -haridust. Eriti keeruline on põhi- ja keskharidusega inimestel, kes pole õppinud ühtegi konkreetset eriala ning kel pole ka palju kogemusi.
Noortel on küllaltki raske tööturule siseneda – seda näitab nii ametlik töötuse statistika kui ka meie kogemus. Praeguses olukorras, kus tööandjad värbavad üsna vähe ning kandidaatide valik on lai, eelistavad ettevõtted kogemustega inimesi. Võib isegi öelda, et soovitakse väga konkreetselt sama ametikoha kogemust. Isegi kogemustega töötajat, kelle varasem töökogemus on pakutavast ametikohast veidi erinev (näiteks müügiinimene, kes kandideerib ühte valdkonda, aga omab müügikogemust teises), võidakse küllaltki kiiresti välja praakida. Sellises olukorras on noorte konkurentsivõime madal. Õnneks on olemas rühm tööandjaid, kes hindavad kõrgelt nooruslikku energiat ja õppimisvõimet ning värbavad pigem noore ja kogenematu, aga särasilmse inimese, et ta oma käe järgi välja koolitada.
Hariduse roll on töö saamisel äärmiselt oluline. Tähtsaim on muidugi erialane oskus, aga kui see kõrvale jätta, on jäänud silma kitsaskohad, mida saaks koolisüsteemi kaudu leevendada. Näiteks ei oska noored koostada kandideerimisdokumente – CV-d, motivatsioonikirja, kaaskirja. Eksitakse elementaarsete põhimõtete vastu, kuigi CV näidise leiab kas või guugeldades. Teine probleem on, et noored ei oska tihtipeale ennast adekvaatselt hinnata – kandideeritakse kohtadele, kuhu nad oskuste-kogemuste põhjal kindlasti ei sobi, küsitakse väga kõrget palka jne. Kolmanda kitsaskohana ei osata töökuulutust enda jaoks lahti mõtestada ja seda n-ö lugeda. See tähendab, et kandideeritakse kohtadele, mille nõudmistele ei vastata.
Kool peaks CV koostamist õpetama
Väljatoodud aspektid on töökonkursil kandideerimise aabitsatarkus. Tasub vaid CV-s mõni suurem viga teha ja oledki konkursilt kõrvale jäetud. Oleme uurinud, kas ja kuidas koolides näiteks CV koostamist õpetatakse. Tase on väga erinev. CV koostamist õpetatakse kas kodanikuõpetuse, inglise keele, arvutiõpetuse ja ühiskonnaõpetuse raames või ei räägita sellest üldse.
Karjääriõpetus (kandideerimisdokumentide koostamine, karjääri planeerimine, tööeluga seotud aspektide teadvustamine, tööõigus) peaks gümnaasiumi programmis olema eraldi kohustuslik moodul. See oleks üks praktilisematest teadmistest, mille noored koolist kaasa saaksid.
Raul Veede
Kui ettevõttes mõeldakse koondamisele, võib sattuda ohtu ka sinu töökoht. See ei tähenda aga, et sa enda heaks midagi teha ei saaks.
Õpi ja arene
Küsi oma ülemuselt ja kolleegidelt tagasisidet: mida sa peaksid tegema, et jõuda paremate töötulemusteni. Ja siis võta neid nõuandeid kuulda. Ükskõik, kas sul soovitati õppida ära uus keel või autojuhtimine - praegu ei saa sa loobumist endale lubada.
Jää silma
Praegu ei ole õige aeg pead õlgade vahele tõmmata. Püüa positiivselt silma torgata. Praegusel ajal vajavad ettevõtted leidlikke ja innukaid töötajaid, kes on valmis uuendusteks - inimesi, kes toovad firmale raha sisse.
Ära jää silma
Ära riputa oma CVd kohtadesse, kus su ylemus seda näha võib. Kui tööandja saab teada, et otsid uusi võimalusi, tõstab ta su kohe koondamisnimekirja etteotsa. Lõppude lõpuks paistad sa seda ju ise tahtvat.
Rõhu unikaalsetele oskustele
Igaüks tahab kolleegide ees tark paista. Aga kui sa pole enam ainus, kes oskab taltsutada uut dokumendihaldustarkvara või koopiamasinat, muutud sa asendatavaks. Järgmine kord, kui ülemus sult midagi küsib, tee see lihtsalt ära ning ära hakka kedagi õpetama.
Lõpeta virisemine
Kellelegi ei meeldi töökaaslane, kelle arvates kõik on kogu aeg halvasti. Kui koondamisnimekirjas tuleb valida kahe muidu võrdse inimese vahel, kellest vaid ühega on meeldiv koos töötada - kumma sa ise alles jätaksid?
Räägi inimestega
Ära raiska aega lobisemisele ega suru end igale õhtusele üritusele, kuid ära hoia ka teistest eemale. Suhtle kolleegidega ning pane kuuldu kõrva taha. See tähendab, et võid olla muutusteks aegsasti valmis.
Ole paindlik
Kui sulle pakutakse lisatööd, naerata ja võta see vastu. Kui pakutakse palgalangust, võid jätta naeratamata - aga mitte vastu võtmata. Vaevalt see sulle erilist rõõmu teeb, ent jutt käib ikkagi su töökohast.
Koosta tagavaraplaan
Vaata oma oskused üle. Räägi sõprade ja tuttavatega. Uuri võimalikke tööpakkujaid. Kui töötad alal, kus uusi võimalusi kuigi palju pole, kaalu erialavahetust.
Kärt Anvelt
Eelnõu järgi võiks vanemahüvitist välja võtta lapse kaheksa-aastaseks saamiseni.
Sotside fraktsioon valmistab sotsiaalkomisjoni liikme Heljo Pikhofi vedamisel ette vanemahüvitist reformivat eelnõu, mis esitatakse riigikogu menetlusse lähinädalatel.
Kui praegu saab vanemahüvitist võtta järjest 1,5 aastat ja süsteemis puudub paindlikkus, siis sotside eelnõu järgi nähakse ette, et hüvitist on võimalik osadeks jagatult välja võtta kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni mis tahes ajahetkel. „Näiteks perioodil, mil laps harjub lasteaiaga või läheb esimesse klassi või on hoopis muu põhjus, miks on tarvis lapsega pikemalt kodus olla,” viitas juba aastaid vanemahüvitise süsteemi reformimise vajalikkusest rääkinud endine rahvastikuminister Urve Palo.
Ergutab lapsevanemaid
Teise olulise punktina toovad sotsid eelnõusse sisse suurema paindlikkuse selle kaudu, et vanemahüvitist võiks välja võtta päevade või ka lausa nädalapäevade jagamisel ema-isa vahel. See ergutaks lapsevanemaid võtma vanemapuhkust võrdselt. Näiteks ema on kolm päeva lapsega kodus ja seejärel tööl, isa kaks päeva kodus ja kolm päeva tööl või vastupidi. „See meede aitaks kaasa sellele, et naised ei oleks nii pikalt tööturult eemal,” selgitas Palo.
Sotside fraktsiooni juht Eiki Nestor kummutas juba eos võimalikud vastuargumendid, et vanemahüvitis ongi mõeldud selleks, et ema oleks lapsega poolteist aastat kodus. „Vanemahüvitis on ette nähtud töö ja pereelu paremaks ühitamiseks ning selleks, et pere sissetulekutes ei põhjustaks perekonna juurdekasv olulist langust,” kordas Nestor seaduse mõtet.
Et keegi ei saaks teha etteheiteid süsteemi administreerimise osas, püütakse seadus Nestori sõnul ka kõikidele võimalikele „agadele” ette mõeldes kokku kirjutada. „Eelkõige vaatame, kuidas Rootsi riik seda süsteemi administreerib,” viitas Nestor.
Rootsis on vanemahüvitise pikkus 13 kuud, summa suurus on 80% palgast ning seda võib välja võtta kuni lapse kaheksa-aastaseks saamiseni, samuti võib hüvitise väljavõtmist ema-isa vahel jagada. Rootsi riik isegi ergutab lapsevanemaid hüvitisepäevi võrdselt kasutama.
Ka viimane inimarengu aruanne ütleb, et poolteist aastat lapsepuhkusel olnud ema jääb tööle naastes nii kogemuste kui ka tööstaaži poolest alla omavanustele meestele ja karjääripausita naistele. See omakorda vähendab tõenäosust, et naine liigub karjääriredelil ülespoole.
Ka riigikogu IRL-i fraktsiooni liige Liisa Pakosta on öelnud, et parandamaks olukorda, kus pärast lapsesaamist on naise tööle naasmine ja edasiminek raskendatud, tuleks pikendada vanemahüvitise väljavõtmiseks lubatud aega. Ka Pakosta kaldub Rootsi näite poole.
Urve Palo viitas uuringutele, mille järgi hindavad eestlased töökoha kindluse ja palga järel kolmandana võimalust ühitada töö- ja pereelu. „Ka sünnib neis riikides, kus tööhõive on kõrgem ja töö- ning pereelu paremini ühitatud – Soome, Rootsi, Taani, Island – rohkem lapsi,” viitas Palo.
Reformierakond: tasub kaaluda
•• „Reformierakond on kindlasti nõus kaaluma kõiki neid ettepanekuid, mis suurendavad lapsevanemate kindlustunnet ning mis aitavad paremini töö- ja pereelu ühitada,” kinnitas Reformierakonna fraktsiooni liige, endine sotsiaalminister Maret Maripuu.
•• Maripuu viitas töölepinguseadusele, kus on loodud võimalus pooltevaheliseks kokkuleppeks. „Me propageerime ka osalise tööajaga töötamist, miks mitte kaaluda siis neid võimalusi, mis teevad ka vanemahüvitise kasutamise paindlikumaks,” ütles Maripuu. Ta rõhutas, et kindlasti tuleb eelnõu plussid ja miinused läbi arutada tööandjatega, samuti analüüsida mõju tööturule.
•• Samal ajal ei poolda Maripuu, et vanemahüvitisest tehtaks valimiseelne teema, mis võib mõjuda vastupidiselt: lapseootel naised hakkavad kartma, et muudetakse vanemahüvitise üldisi põhimõtteid.
•• Vanemahüvitise paindlikumaks muutmist on arutatud ka Reformierakonnas, kuid kindlat kava ei ole välja töötatud.
Tööintervjuul küsitakse kandidaadilt sageli tema stressitaluvuse kohta ning tavaline olukord, kus vastuseks kõlab kinnitus, et pingeliste situatsioonidega tullakse suurepäraselt toime. Tegelikult ei ole võimalik tööstressiga toimetulekut ennustada, kirjutab Eesti Ametiühingute Keskliidu õigussekretär Tiia E. Tammeleht.
Sõltub ju stress, sealjuures tööstress suurel määral ettenägematutest asjaoludest – töökeskkond, kolleegid, koostööpartnerid, töötaja isiklik elu pingeseisundi hetkel jne. Tööstress võib tabada töötajat ka siis, kui ta on ühel kohal töötanud juba aastaid ehk rutiini tulemusena.
Seega oleks väär arvata, et tööstressi tunnistamine nii enesele kui tööandjale on märk võimetusest oma tööülesannetega toime tulla. Veel vähem annab tööstressile osutamine alust töösuhte lõpetamiseks. Vastupidi – tööalane seadustik loob mitmed võimalused tööstressi ennetamiseks ja stressi tekkides sellest üle saamiseks.
Tööandja kohustused
Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peab tööandja töö korraldama nii, et ei tekiks ohte töötaja tervisele. Nende ohtude hulka kuuluvad ka psühholoogilised ohutegurid, mis kaasnevad näiteks monotoonse tööga, pikalt üksi töötamisega, oma võimetele mittevastava töö tegemisega jne.
Mitmed ohutegurid on kirjas seaduses endas, kuid töökohaspetsiifilised ohutegurid selgitab välja töökohas läbiviidav riskianalüüs. Tööandja kohustus on luua selline töökeskkond ja –tingimused, et stressioht oleks viidud miinimumini.
Kui perearst diagnoosib töötajal tööstressi, on tööandja kohustatud arsti ettepanekute põhjal töökorralduse stressivabamaks muutma. Samuti on töötajal võimalik pöörduda tööinspektsiooni poole, kelle pädevusse kuulub muu hulgas järelevalve teostamine kutsehaiguste ennetamise üle.
Pidevast tööstressist tekitatud südamehäired on samuti kutsehaigus, mistõttu võib tööinspektor teha ettekirjutuse tööandjale, kes töötaja tervisehädadele läbi sõrmede vaatab.
Kui stress kasvab üle pea
Võimalusi stressi ennetamiseks on erinevaid. Näiteks on tööandja kohustatud andma tugeva pinge all töötavatele töötajatele tööaja raames täiendavat puhkeaega, et vältida vaimset ülekoormust. Samuti on igal töötajal, kellelt eeldatakse kõrget stressitaluvust, õigus suhelda regulaarselt tööpsühholoogiga ning läbida tööandja kulul tervisekontroll võimalike tervisekahjustuste tuvastamiseks.
Töökeskkonna ohutegurite minimeerimiseks peab töökohas tegutsema töökeskkonnaspetsialist. Spetsialisti kõrval võib nende teemadega tegeleda töötajate poolt ja nende endi seast valitud töökeskkonnavolinik. Vähemalt 50 töötajaga ettevõttes peab tööandja moodustama töökeskkonnanõukogu, kus on võrdselt tööandja määratud esindajaid ja töötajate valitud esindajaid.
Täiendava kaitse tööstressist tekkiva vaimse ülekoormuse eest annab ka töölepinguseadus, mille paragrahvide 38 ja 42 koostoimel on töötajal õigus katkestada töötamine mõjuval, tema isikust tuleneval põhjusel.
See tähendab, et kui tööstress on tekitanud töötajal ajutise töövõime kaotuse – näiteks töötaja tunneb, et on üleväsinud, ei suuda oma mõtteid koondada ning edasi töötades võib rängalt eksida – siis võib ta tööandjat sellest teavitada ning paluda võimalust töökohalt lahkuda.
Tööandja on kohustatud töötaja terviseseisundiga arvestama ning lubama töötajal võimalusel töölt lahkuda. Töölt eemaloleku aja eest tuleb töötajale maksta keskmist töötasu.
Siinkohal tuleb arvestada, et töölt eemaloleku aeg ei saa olla ebamõistlikult pikk. See tähendab, et tööandja huvisid arvestades võib ennekõike juttu olla tundidest, mitte päevadest. Tööandjal puudub õigus eelkirjeldatud olukorras tööleping üles öelda või töötajat muul moel survestada.
Heauskne suhtumine
Kuigi neid juhtumeid, mil töötaja võib töö tegemisest keelduda, püütakse sageli töökorrareeglites üles loetleda, tuleb meeles pidada, et need loetelud ei tohi olla lõplikud. Tegemist on erakorraliste ja üldjuhul ettenägematute juhtumitega. Seadus eeldab, et nii töötaja kui ka tööandja käituvad sellises olukorras vastastikku lojaalselt, tekitamata teineteisele põhjendamatult kahju.
Tööstressi ning üldisemalt töösuhetealased regulatsioonid on üldjuhul kirja pandud üsna üldsõnaliselt. Selle eesmärk on anda tööandjale ja töötajale võimalus pidada konstruktiivset dialoogi ning jõuda mõistlike kokkulepeteni, kus arvestatakse mõlema osapoole huve. Nii seab töötervishoiu regulatsioon tööandjale kohustused, näeb töötajatele ette õigused, kuid jätab samas ruumi ka tervele mõistusele.
Toimetas: Marina Lohk
Page 1287 of 1601
