Artiklid

Avaldatud: 07 Oktoober 2009

• Eesti Tööandjate Keskliit
• TULUMAKSUSEADUS

1. juulist kohustab seadus tööandjat tasuma töötaja 4.–8. haiguspäeva eest 70% tema töötasust. Samal ajal jätkub töötaja tervisekäitumise ja tervisliku seisundi parandamiseks tehtud kulutuste maksustamine erisoodustusena. Tööandjate keskliit uuris ettevõtjatelt, kas nad panustaksid töötajate tervisesse rohkem, kui seda saaks teha maksuvabalt. Küsitletutest ligi 95% leidis, et töötaja tervisekulutused tuleks erisoodustuse alt välja tuua. Sama paljud kinnitasid, et pärast seda nad suurendaksid või jätaksid töötajate tervisesse tehtud kulutused samale tasemele, mis tähendab, et töötaja tervisesse saaks panustada tunduvalt rohkem. 71% tööandjatest pidas vajalikuks kehtestada tervisekulutustele maksuvaba ülempiiri.

„Ebaõiglane on nõuda tööandjalt nii haiguspäevade tasustamist kui ka töötaja tervise parandamiseks tehtud kulutuste eest erisoodustust,” märkis üks 56-st küsitlusele vastanud tööandjast. Teine vastaja, kelle ettevõte panustas 2008. aastal töötajate tervisesse 760 000 krooni, pidas silmakirjalikuks, et sõnades on riigile inimeste tervis oluline, kuid samal ajal maksustatakse erisoodustusega tööandja iga tegevus.

„Kuna töötajate tervise eest hea seismine on sisuliselt karistatav, siis väga paljud seda ka ei tee,” kommenteeris tööandja, kelle ettevõte kulutas 2008. aastal töötajate tervisele 40 000 krooni. „Muudatus oleks hädavajalik, et teha tervisekulutused täiesti maksuvabaks. See elavdaks mingil määral ka majandust.”

„Kindlasti suureneb nende tööandjate hulk, kes maksude kaotades spordi- või tervisetoetusi maksma hakkavad või seda laiemas ulatuses teevad,” lisas tööandja, kelle ettevõte panustas 2008. aastal töötajate tervisesse üle poole miljoni krooni.

„Kui mina tööandjana pean maksma töötaja haiguspäevi kinni, siis ma pigem motiveerin teda sporti tegema ja enda tervist hoidma, kui et kaotan lisaks haigusraha maksmisele veel vajaliku töötaja, kes töö ära teeks,” märkis tööandja, kelle ettevõte möödunud aastal töötajate tervisesse erisoodustuse tõttu ei panustanud.

Töötaja maksuvaba tervisepanus ligi 10 000 krooni

71% küsitlusele vastanud tööandjatest leidis, et töötaja tervisele tehtud kulutustele võiks rakendada maksuvaba ülempiiri, 27% seevastu ei pidanud seda vajalikuks. 48% pakkus välja ka ülempiiri suuruse, mille keskmine väärtus oli kuni 7300 krooni aastas.

8 vastajat leidis, et tervisekulutused võiksid aastas olla maksuvabad 6000 krooni ulatuses, 4 vastajat, et 12 000 krooni ulatuses, vähemalt 2 toetajat oli ka 1000-, 2000-, 10 000- ja 16 000-kroonisel määral. Vähim pakutud maksuvaba summa oli 1200 ja suurim 25 000 krooni aastas. Ühe vastaja arvates võiks tervisekulutused aastas maksuvabad olla riikliku alampalgamäära ulatuses.

Mitmed tööandjad leidsid, et kuigi maksuvabastus on oluline, on sellele ülempiiri seadmine vajalik, et kulutused ei väljuks kontrolli alt ja nende eesmärk ei ähmastuks. Raha maksuvaba kulutamine peaks nende arvates samal ajal olema paindlik ja võimaldama muu hulgas teha kas igakuiseid kulutusi või teha väljamakse kord aastas.

„Mingisuguse piiri seadmine oleks mõistlik, et maksuvabastust ei hakataks teistpidi ära kasutama,” märkis tööandja, kelle ettevõte panustas 2008. aastal töötajate tervisesse 400 000 krooni. „Kui maksuvabalt lubada üle 1500 krooni kuus, siis ma kardan, et ka golfist ja mägironimisest saab tervisesport ja nii kaotab idee juba oma mõtte.”

2008. aastal töötajate tervisesse miljon krooni panustanud tööandja pidas piisavaks maksuvabaks tervisekulutuseks 6000 krooni aastas. „Töötaja tervise eest hoolitsemisel on töötaja ja tööandja partnerid ning kumbki katab umbes 50% kulutustest. Iga töötaja võiks kuus kulutada umbes 1000 krooni oma tervise eest hoolitsemisele, millest 500 krooni kataks erisoodustusmaksuvabalt tööandja.”

„Umbes 1000 krooniga kuus saaks osta töötajale spordiklubi või ujula pääsme ja teha selle kasutamise talle ka kohustuslikuks,” märkis tööandja, kes erisoodustusmaksu tõttu jättis eelmisel aastal töötajate tervisekulutused tegemata. Tema arvates võiks maksuvaba määr olla 12 000–18 000 krooni aastas.

„Eeldame, et tööandja investeerib oma raha mõistlikult. Kui palju töötajate tervisele kulutada, sõltub paljuski ka ettevõtte tegevusalast, töötajate vanusest ja huvidest jne,” märkis tööandja, kelle ettevõte panustas möödunud aastal töötajate tervisesse üle miljoni krooni. „Töö iseloomust tulenevalt on osadel tööandjatel põhjust sellesse valdkonda rohkem investeerida, teistel vähem.”

„Tervisekulutuste kuuarvestust pole vaja pidada, sest siis saab vajadusel kasutada mingit protseduuri kas või ainult kord aastas,” märkis tööandja, kelle väikeettevõte 2008. aastal töötajate tervisesse ei panustanud, kuna koos erisoodustusmaksuga käib see üle jõu.

„Maksuvaba võiks olla nn terviseraha 5000 krooni aastas, mille töötaja saaks kulutada kas sanatooriumiskäiguks, prillide või hambaravi eest tasumiseks või spordiklubi külastuseks jne. Tihtipeale on maapiirkondades asuval ettevõttel raske võimaldada inimesele juurdepääsu nt ujulasse või spordiklubisse. Raha kasutuse piirid peaks olema avarad, „igaühele midagi” printsiibil,” märkis tööandja, kes 2008. aastal erisoodustusega maksustatavaid tervisekulutusi ei teinud. „Oluline, on, et kulutus oleks tervisega seotud. Selle paneksid paljud tööandjad motivatsioonipaketti sisse, kui maksustamine oleks normaalne.”

Töötaja tervis läheb korda

Küsitlus näitas, et tööandjad väärtustavad töötaja tervist. „Meile on oluline terve töötaja,” rõhutas tööandja, kelle ettevõte kulutas töötajate tervisele 2008. aastal 390 000 krooni ja hüvitas neile ka esimese haiguspäeva.

2008. aastal võimaldas 75% küsitletud tööandjatest töötajatele erisoodustusena käsitletava tervisehüvena ravimeid esmaabikapis; 55,4% tasus tervisespordi treeningute (ujula, jõusaal jmt) eest; 48,2% toetas sportlikke meelelahutusüritusi (keegel, jalgrattaretk, matkamine vmt); 44,6% tasus massaaži jm terviseprotseduuride eest; 42,9% lasi oma töötajaid vaktsineerida; 32,1% pakkus neile ettevõtte oma sportimisvõimalusi.

Töötajate tervist edendavate tegevustena märkisid tööandjad ära ka rahvaspordiürituste osavõtumaksu (rattamaraton, jooks, kepikõnd) 50–100% hüvitamise, iga-aastase vitamiinikuuri, sihtotstarbelise puhkusetoetuse, põhipuhkuse tasu korrutamise koefitsiendiga, nädalase talvepuhkuse võimaldamise koos keskmise palga maksmisega, korralise tervisekontrolli käigus soovitatud eriarstivisiidi eest tasumise, luutiheduse mõõtmise, toitlustuse korraldamise (tervislik lõunasupp), tervisepaketi eest tasumise sanatooriumis (SPA-s) ja kepikõnni-juhendajate koolitamise töötajate hulgast.

Ettevõtted kulutasid mullu töötajate tervisele ligi 21 miljonit

33 küsimusele vastanud ettevõtjat kulutasid töötajate tervisele 2008. aastal koos erisoodustusmaksudega kokku 20,8 miljonit krooni – keskmiselt 629 751 krooni. 30% vastanutest panustas töötajate tervisesse üle 500 000 krooni aastas. Alla 400 000 krooni tegi selleks kulutusi 70% vastajatest (alla 100 000 kr 36% ja vahemikus 100 000–400 000 kr 33%). 2 ettevõtet toetasid oma töötajate tervist aastas kuni 2500 krooniga.

Kõige rohkem töötajate tervisesse panustanud ettevõte kulutas selleks 6 miljonit krooni. 2 ettevõtet tegid tervisekulutusi vahemikus 2–2,5 miljonit krooni ja 4 ettevõtet kulutasid selleks 1–1,5 miljonit krooni. 3 ettevõtet tegid kulutusi vahemikus 500 000–800 000 krooni. 11 ettevõtet kulutasid 100 000–400 000 krooni. 12 ettevõtte kulutused jäid alla 100 000 krooni.

Küsitletud ettevõtete töötajad said oma tööandjalt tervisetoetust (neto) keskmiselt 356,5 krooni kuus. 22-st vastanud tööandjast 45% toetas oma töötajaid kuus 300–450 krooniga, 27% aga alla 100 krooniga. Vähim toetussumma oli 39 krooni (bruto 65 kr; ettevõtte brutokulu 335 300 kr aastas) ja suurim 1500 krooni kuus (3000 kr; 1 mln kr). Võrdselt 14% töötajatest sai tervisetoetust nii 800–1500 krooni kui ka 100–250 krooni kuus.

22 küsimusele vastanud tööandjat kulutasid oma töötaja tervisele koos maksudega eelmisel aastal keskmiselt 682,3 krooni kuus, millest ligi pool kulus erisoodustusmaksudele. Kõige sagedamini tehti kuus töötaja kohta brutokulutusi vahemikus 100–350 krooni (36% vastanutest) ja kõige harvem kulus selleks suurusjärgus 3000 krooni (2 vastajat, mõlemal aastane brutokulu töötaja tervisesse 1 mln kr). Töötaja tervisele 3030 krooni kuus kulutanud ettevõte märkis siiski, et kõik kulutused pole kogu ulatuses olnud erisoodustusega maksustatavad. Kõige tagasihoidlikum brutokulutus töötaja tervisesse oli 25 krooni kuus (ettevõtte kogukulutus bruto oli 74 490 kr aastas).

Valdavalt kulutasid ettevõtted 2008. aastal töötaja tervisele bruto alla 650 krooni kuus (77% vastanutest). Üle 1000 krooni tegi seda 23% ettevõtetest. 27% ettevõtetest esines vahemikus 400–650 krooni, 14% panustas alla 100 krooni.

Tööandjate keskliit on valitsuse tähelepanu juhtinud asjaolule, et töötaja tervisekäitumise ja tervisliku seisundi parandamiseks tehtud kulutuste maksunduslikud küsimused on jätkuvalt reguleerimata. Selleks, et tööandja saaks panustada oma töötajate tervisesse, tuleb tööandja haigushüvitise tasakaalustamiseks muuta tulumaksuseadust ja sellised kulutused erisoodustuste alt välja arvata. Keskliidu hinnangul on maksuhalduri tegevuse hõlbustamiseks mõistlik siduda maksuvabastus konkreetse summalise piirmääraga, mille ulatuses tehtud tervisekulutused saavad maksuvabastuse – nt 20

Vt ka õiguskantsler Indrek Tederi märgukirja sotsiaalministeeriumile.

Allikas: Eesti Tööandjate Keskliidu pressiteade 7. oktoober 2009

Avaldatud: 06 Oktoober 2009

• Eesti Päevaleht
• TÖÖLEPINGU SEADUS

Helve Toomla, jurist

•• Sain tööandjalt koondamisteate, tööd on mul veel mõni kuu. Tööandja aga otsib võimalust töölepingu lõpetamiseks minu süül, et koondamisraha mitte maksta. Meil oli vaikiv kokkulepe, et kui objektil sai töö valmis, võis sõita kontorisse ja koju minna. Lõpetasin töö objektil ja lahkusin kontorist kaks tundi enne tööpäeva lõppu, et minna arsti juurde. Tööandjat ma sellest ei teavitanud. Järgmisel hommikul, kui läksin tööandjale haiguslehest teada andma, ootas tema mind uue ülesütlemisteatega, et lõpetab lepingu minupoolsete töökohustuste rikkumise tõttu. Teisele töötajale, kes lahkus koos minuga, sellist teadet ei antud. Kas koondamisest etteteatamise ajal saab lepingut sel viisil üles öelda?

Töötaja kohustus on täita oma kõiki seadustes, töölepingus, töökorralduse reeglites (töösisekorraeeskirjas) jms ettenähtud kohustusi ka koondamise tõttu lepingu ülesütlemise ajal, nende rikkumine võib anda aluse lepingu varasemaks muul alusel lõpetamiseks. Küsija tegi vea sellega, et ta tööandjat arsti juurde minekust kohe ei teavitanud, sest töölepinguseaduse (TLS) § 42 järgi oli tal selleks puhuks õigus vaba aega nõuda ja tööandja peab § 38 kohaselt selle aja eest keskmist palka maksta. Kahtlen, kas ainult teavitamata jätmine oli tööandjale piisav põhjus töölepingu töökohustuste rikkumise tõttu üles ütlemiseks, seda enam, et objektil oli töö lõppenud ning kojuminek sel puhul tavaks saanud.

Uus TLS ei näe eraldi alusena ette töölepingu lõpetamist töökohustuste rikkumise tõttu, nagu oli varem, ega nõua sel puhul ka distsiplinaarkaristuse määramist. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadust enam töölepingulistele suhetele ei kohaldata. Kehtiva TLS-i § 88 lg 1 p 3 kohaselt võib tööandja töölepingu korraliselt üles öelda, kui töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Küsija puhul pole teada, kas teda oli eelnevalt hoiatatud.

Avaldatud: 06 Oktoober 2009

• Äripäev
• RAVIKINDLUSTUSE SEADUS

Gerly Kask
Advokaadibüroo Concordia jurist

Ravikindlustuse seadusesse lisandus 1. juulist muudatus, mis seab töötajate ja avalike teenistujate ravikindlustuse kehtimise sõltuvusse tööandja poolt sotsiaalmaksu maksmisest. See tekitab küsimusi sotsiaalmaksu maksmise nõude tõlgendamise aspektist, sh kas ja mil määral võib tööandja sotsiaalmaksuvõlg takistada töötajate kindlustuskaitse kehtimist.

1. juulist jõustunud töölepingu seaduse rakendussätetega tehti muudatusi ka ravikindlustusseadusesse (RaKS). Varem mõjutas sotsiaalmaksu maksmine kindlustuskaitse kehtimist üksnes olukordades, kus töö- või teenistussuhe oli peatunud. Nüüd peatub RaKS paragrahv 6 (töötaja või avaliku teenistuja kindlustuskaitse kestus) lg 4 kohaselt kindlustuskaitse kestus juhul, kui tööandja sotsiaalmaksu ei maksa või kahe kuu möödumisel teenistussuhte peatumisest, kui tööandja teenistussuhte peatumise aja eest sotsiaalmaksu ei maksa.

Keeruliseks läheb olukorras, kus tööandjal on raskusi sotsiaalmaksu tasumisega.

Kogu artiklit saab lugeda Äripäevast aadressilt
http://www.aripaev.ee/4461/arv_kolumn_446101.html
(originaalartikli viitelt).

Avaldatud: 06 Oktoober 2009

• Eesti Päevaleht
• TÖÖTUSKINDLUSTUSE SEADUS

Agne Narusk

Inimesed jäävad rahalise toeta, sest pole piisavalt pikka aega tööl käinud.

Sel aastal töötuna arvele tulnutetst saavad (said) vaid ligi pooled arvestada töötuskindlustushüvitise toega. Ülejäänutel on ikka mingi põhjus, miks seadus nad rahasaajate ringist välja jätab. Enamasti on asi selles, et inimesel pole õnnestunud kolme aasta jooksul tööl käia järjest 12 kuud. Teine suur grupp polegi enne töötukassasse tulekut töötanud, näitavad arvud.

Töötuskindlustushüvitise saamiseks on lisaks nn õigele töölepingu ülesütlemisele vaja, et enne töötuks jäämist oleks inimene kolme viimase aasta jooksul olnud ametis vähemalt 12 kuud. Ja seda kohas, kus tööandja täidab oma kohust ning kannab töötaja palgast iga kuu üle töötuskindlustusmakse, lisades sellele ka oma 1,4-protsendise osa. Tänavu juulis oli asutuse sulgemise, pankroti või töökoha koondamise, tähtajalise lepingu lõppemise, katseaja mitteläbimise või tööandja vääritu käitumise tõttu sunnitud end töötuna arvele võtma 3726, augustis 4225 eestimaalast. Kõik need põhjused annavad õiguse töötushüvitist saada ja pea kõigile neile ka hüvitis määrati: juulis 3639 ja augustis 4051 inimesele. Kuid mitte kõigile. Üldse sai neil kuudel hüvitist vaid 44 protsenti kõigist uutest töötutest.

Septembrikuu arvud pole veel „analüüsimasinast” läbi käinud, kuid töötukassa esialgne hinnang toimuvale lubab oletada, et 45 protsendi ligi võib see näitaja jääda nüüdki, ütles töötukassa juhatuse liige Erik Aas.

Töö-puhkus-töö?

Kas eestlased on väga püsimatud, et neil ei õnnestu 12 kuud järjest palgal olla? „Arvata, et inimesed valivad praegusel ajal töötuse tahtlikult ehk siis tulevad töölt ära, puhkavad ja lähevad uuesti tööle, on väga asjatundmatu,” ei ole Aas nõus. „See on ikka enamasti pealesunnitud töötus – inimesed kogevad töötust korduvalt.” Suure vaevaga leitud koht võib taas mõne kuu jooksul kaduda ning inimese vajalikust kindlustusstaažist ilma jätta, lisas Aas.

Siiski on hüvitise saajaid praegu rohkem kui paari-kolme aasta eest. 2007. aastal sai end töötuna arvele võtnutest seda vaid veidi rohkem kui viiendik. See, miks nüüd saab rahalisele toele loota rohkem töötuks jäänuid kui paari aasta eest, on töötukassa analüütiku Kadri Lühiste sõnul otseselt seotud tööst ilmajäämise põhjustega. „Võrreldes varasemaga on suurenenud just nende osa, kes on enne arvelevõtmist töötanud ja kes pole töölt lahkunud omal algatusel või poolte kokkuleppel,” ütles Lühiste. Paari-kolme aasta eest oli just sel moel – „vabatahtlikult” lahkumisavalduse kirjutanud – lahkujaid kõige rohkem, näitavad töötukassa andmed. „Töökohtade kadumine polnud siis veel valusalt päevakorras,” hindas analüütik olukorda.

Üks põhjus, miks näiteks aastal 2005 oli töötuskindlustushüvitise saajaid oluliselt vähem kui praegu, on seegi, et enne 2007. aastat nullis vahepealne töötutoetuse saamine kindlustusstaaži. Tuli alustada otsast. Enam see nii ei ole.

Ka 1000-kroonist töötutoetust ei maksta igaühele: selleks on vaja eelneva 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva kas töötada, tegutseda FIE-na, õppida, kasvatada kuni kaheksa-aastast last või kuni 18-aastast puudega last, hooldada abivajajat, viibida ajateenistuses, kinnipidamiskohas, haiglas või olla töövõimetu.

Enim kaotatakse töö koondamise tõttu

•• Augustis võtsid end töötukassas arvele 5841 inimest, kes enne seda olid töötanud. (Üldse oli arvelevõtnuid 8815.)

•• Neist 36 jäid tööst ilma asutuse sulgemise, 61 pankroti, 2913 koondamise ja 127 katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, 143-l oli põhjuseks tööandjapoolne lepingu rikkumine, 6-l töötaja algatusel töövaidluskomisjoni otsus, 883-l lõppes tähtajaline leping, 56-l teenuse osutamise leping. Neil kõigil on õigus saada kindlustushüvitist.

•• 114 inimest jäi tööst ilma distsiplinaarsüüteo tõttu, 402 lahkus poolte kokkuleppel, 7 lõpetas FIE-na tegutsemise, 561 lahkus omal algatusel, 213 muudel põhjustel, 319 põhjust ei tea.

•• Kokku on varem töötanud inimesi ligi 70 protsenti töötuskindlustushüvitise taotlejatest. Neist omakorda kahele kolmandikule hüvitis ka määrati.