Artiklid
Niina Siitam
tööinspektsiooni õigusosakonna juhataja
Ületunnitöö hüvitamiseks on kaks võimalust: maksta lisatasu või võimaldada vaba aeg.
Hüvitamise viis määratakse kindlaks poolte kokkuleppel. Säte ei määra kindlaks kokkuleppe vormi, mistõttu võib kokkulepe olla kas suuline või kirjalik. Arvestades, et praktikas tekitab ületunnitöö hüvitamise viis vaidlusi, on soovitav sõlmida kokkulepe kirjalikult.
Kui kokkulepet kirjalikult sõlmitud ei ole ja tööandja ei suuda tõendada, millises hüvitamise viisis kokku lepiti, lahendatakse vaidlus töötaja kasuks.
Kuna praktikas on levinud töötaja soov eelkõige saada ületunnitöö eest lisatasu, siis mõistetakse see ka tööandjalt töötaja kasuks välja.
Kõige lihtsam on rahas hüvitada
Lisatasu makstakse töötajale välja arvestusperioodi lõpule järgneval palgapäeval, mistõttu ei tekita see hüvitamise viis praktikas probleeme.
Kui pooled on leppinud kokku ületunnitöö hüvitamise vaba aja andmisega, makstakse töötajale ületundide eest ühekordselt ehk nii nagu tavalistegi töötundide eest. Ületundide ulatuses võimaldatakse talle vaba aega. Küll aga on vaba aja ajaline võimaldamine praktikas problemaatiline. Kuna õigusaktiga ei ole kehtestatud töötajale ületunnitöö eest vaba aja võimaldamise aega, praktiseeritakse mitmesuguseid variante.
Ühe variandi järgi antakse töötajale vaba aeg suhteliselt lähedal ajale, mil ületunnitööd tehti. Sellist praktikat tuleb lugeda mõistlikuks, kuna see on sisult kõige lähemal hüvitamise eesmärgile. Ületunnitöö vaba ajaga hüvitamise eesmärk seisnebki ületundide tõttu kasutamata jäänud vaba aja võimaldamises muul ajal.
Teise variandi järgi, mis on praktikas ehk enamlevinud, võimaldatakse vaba aeg ajal, mis on tööandja jaoks töökorralduslikult kõige sobivam. Iseenesest on see arusaadav.
Vaba aega ei liideta puhkusele
Samas aga ei saa nõustuda levinud praktikaga, mille järgi liidetakse vaba aeg töötaja iga-aastasele puhkusele. Seega näiteks, kui töötaja tegi ületunnitööd märtsis-aprillis, võimaldatakse talle vaba aeg alles augustis. Ületunnitöö selline hüvitamine muutub mõttetuks ega teeni oma eesmärki.
Samas ei ole välistatud, et sellise vaba aja andmise korra juures võivad pooled vaba aja andmise sootuks unustada ja töötajale jääbki ületunnitöö hüvitamata.
Kokkulepped tuleb fikseerida kirjalikult
Iseasi on, kas ületunnitöö tõttu kasutamata vaba aja võimaldamisel muul ajal on hüvituslik iseloom.
Vältimaks olukordi, mil tööandja tegutseb ületunnitöö eest vaba aja võimaldamisega üsna meelevaldselt, tuleks juba poolte kokkuleppes ületunnitöö tegemiseks leppida kokku ka ületunnitöö hüvitamise viis ja vaba aja võimaldamise aeg. Selline kokkulepe peaks siiski olema juba kirjalik.
Ületunnitöö olemuse määratleb töölepinguseadus
Ületunnitöö mõiste
- Töö- ja puhkeaja seaduse (TPS) N 7 lõike 1 kohaselt on ületunnitöö töötamine üle kokkulepitud tööajanormi.
- Ületunnitööks tuleb lugeda töötunde, mis ületavad kokkulepitud tööajanormi.
- Tööajanormiks tuleb lugeda nii töötamist täistööajaga (riiklik tööajanorm 8 tundi päevas ehk 40 tundi nädalas) kui ka TPSis sätestatud või kollektiivlepingus kokkulepitud lühendatud tööaega, samuti osalist tööaega.
- Tööajanormis kui kohustuslikus tingimuses lepitakse kokku töölepingus.
Ületunnitöö piirnormid
TPS N 9 näeb ette kahte liiki ületunnitöö piirnorme:
- koos tööajaga nädalas keskmiselt 48 tundi, kusjuures päevas mitte üle 4 tunni
- täiendav ületunnitöö 200 tundi aastas
Lõikes 1 ettenähtud ületunnitöö piirnormi nädalas keskmiselt 8 tundi tuleb vaadelda koosmõjus TPSi N 9
lõikega 2, mille alusel ei ole töötajat lubatud päevas rakendada ületunnitööle üle 4 tunni.
Allikas: Niina Siitam, töölepinguseadus
Ületunde võib teha vaid poolte kokkuleppel
Seadus näeb ette ületunnitöö tegemise üldnormi - poolte kokkuleppel.
Töölepinguseaduse N-d 4 ja 5 kui erinormid näevad ette ületunnitöö tegemise kohustuse juhul, kui vajadus on tingitud vääramatust jõust, samuti juhul, kui vahetustöötaja ei ilmu tööle, kuid töös ei või tekkida vaheaega.
Kuna praktikas ei tulene vajadus rakendada töötajat ületunnitööle üldjuhul siiski vääramatust jõust tingitud asjaoludest, kuulub ületunnitööle rakendamise korral kohaldamisele üldnorm - poolte kokkuleppel. TPS ei näe ette kokkuleppe vormi, seega võib kokkulepe olla ka suuline. Samas tuleks aga asuda seisukohale, et kui üks pooltest soovib kokkuleppe kirjalikku vormistamist, peaks teine pool hea usu põhimõttest lähtuvalt sellega nõustuma.
Ületunnitöö on erandlik. Tööandja on eelkõige kohustatud tagama töötajale võimaluse täita töökohustusi tööajapäeva või töövahetuse piires. Töölepingu kohustuslik tingimus on kokkulepe tööajanormis. Lähtuvalt ületunnitöö olemusest ei tohiks selle tegemises töölepingus kokku leppida. Samas oleks selline seisukoht jäik ega annaks tööandjale võimalust tööaega paindlikult korraldada. Tööajakava koostamisel tuleks lubada, et tööandja võiks eelneval kokkuleppel töötajaga kavandada ületunnid arvestusperioodi selliselt, et ületundide arv nädalas ei ületaks keskmiselt kaheksat tundi neljakuulise arvestusperioodi jooksul.
Töötaja rakendamine ületunnitööle 200 tunni piires aastas vajab igal juhtumil töötaja nõusolekut.
Ületunnitöö arvestuse kaks võimalust
Töölepinguseadus näeb ületunnitööle rakendamisel korral ette kahesugust arvestust. Esiteks on tööandja kohustatud pidama ületunnitöö arvestust iga töötaja ja iga ületunnitöö juhu kohta. Teiseks kohustatakse tööandjat pidama arvestust nende töötajate üle, keda rakendatakse ületunnitööle nende nõusolekul 200 tunni ulatuses aastas.
Nendest sätetest lähtuvalt on arvestuse pidamine kahesugune: ületundide arvestus ja töötajate arvestus. Mil viisil tööandja ületunnitöö ja ületunnitööle rakendatud töötajate arvestust peab, seadus ette ei näe.
Arvestuse kord tuleb seadusest
ületunnitöö arvestus tööaja summeeritud arvestuse korral
- Tööaja summeeritud arvestuse korral on ületunnitööks arvestusperioodi töötundide üldarvu ületavad töötunnid.
- Tööandjal ei ole enne arvestusperioodi lõppu võimalik kindlaks teha, kas töötaja on töötanud ületundidega.
- Liites kokku arvestusperioodi tegelikult töötatud tunnid ja võrrelnud neid tööajanormi kohaste töötundidega, selgub, kas on tehtud ületunde.
- Näiteks: tööandjal on kolmekuuline tööaja arvestusperiood. 2006. a jaanuarist märtsini, milles on normikohaseid töötunde kokku 512, töötas töötaja tegelikult 534 töötundi. Ületunde on arvestusperioodi lõppedes: 534-512=22 tundi.
- Selline arvestus toimub igal arvestusperioodil.
Allikas: Niina Siitam
Helve Toomla
ametiühingute jurist
Olen kuulnud, et lapseootel naisi ei või ka katseajal lahti lasta. Kas see vastab tõele?
Päris täpselt ei vasta. Katseajal võib töölepingu lõpetada mitmel seaduses näidatud alusel. Arvatavasti peab küsija silmas lepingu lõpetamist katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Sel alusel võib tööandja raseda töölepingu lõpetada küll, kuid ainult tööinspektori nõusolekul. Kui tööandja pole taotlusega tööinspektsiooni pöördunudki või on töölepingu kõnealusel põhjusel lõpetanud tööinspektori keelust hoolimata, võib lapseootel naine töövaidluskomisjoni või kohtu kaudu nõuda töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja sellest tulenevalt kas tööle ennistamist ja keskmist palka sunnitult puudumise aja eest või hüvitust kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses.
Kuidas peaks olema arvestatud puhkuseraha, kui töötajale maksti aprillis boonust eelmise aasta töötulemuste eest? Töötaja läks puhkusele 10. juulist 2006. Kuna boonus jaguneb võrdselt 12 kuu peale, kas siis ei tuleks teha puhkuseraha ümber-arvestus ja maksta vähem makstud puhkuseraha tagantjärele?
Puhkusetasu arvutamise korra järgi võetakse preemia ehk boonus arvesse ajavahemiku eest, mil see teeniti, mitte väljamaksmise aja järgi. Seega jääb 2005. a töötulemuste eest makstav lisatasu 1/12 osas tervenisti eelmise aasta igasse kuusse. Kui töötajale arvutatakse puhkusetasu keskmise kalendripäeva järgi, siis juulis puhkusele jäänu tasu leitakse palgast, mis on makstud eelnenud kuuel kalendrikuul, s.o jaanuarist juunini. Sellesse ajavahemikku ei lange ühtki boonuseosa, seetõttu aprillis makstud 2005. a preemiat arvesse ei võeta.
Valitsuse määrusega kehtestatud puhkusetasu arvutamise kord ei näe hiljem makstud preemia korral ette puhkusetasude ümberarvutamist, kuid töötajale soodsamad arvutustingimused võidakse kokku leppida töö- ja kollektiivlepingus. Samuti võib tööandja ühepoolselt otsustada töötajatele soodsama arvutusviisi kasuks ning kehtestada selle oma dokumendiga.
Jaanika Topkin
TÜ õigusinstituudi vilistlane
Mis vanusest alates saab töötada töölepinguga?
Üldjuhul on töötajaks vähemalt 18aastane füüsiline isik ning töölepingut ei või sõlmida alla 15aastase ega koolikohustusliku isikuga.
Erandjuhul võib töölepingu sõlmida ka 13-14aastase alaealisega, kuid selleks peab eelnevalt olema alaealise seadusliku esindaja ning tööandja asukohajärgse tööinspektori kirjalik nõusolek.
13-14aastast või koolikohustuslikku töötajat võib tööle rakendada ainult koolivaheajal või loomingulise töötajana kultuuri, spordi või reklaamitegevuse alal. Töö ei tohi sisaldada õnnetusohtu, ohustada alaealise tervist, kõlblust, sotsiaalset arengut, hariduse omandamist ega ületada alaealise kehalisi või vaimseid võimeid.
Muudatused on kehtestatud "Tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse, hasartmängumaksu seaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seadusega" (RT I 2006, 28, 208).
Euroopa äriühing (SE, EL Nõukogu määrus nr 2157/2001 SE põhikirja kohta) ja Euroopa ühistu (SCE, EL Nõukogu määrus nr 1435/2003 SCE põhikirja kohta), kelle asukoht on registreeritud Eestis, loetakse Eesti residendiks (tulumaksuseadus § 6 lg 2). Seega, kuigi SE või SCE ei ole asutatud Eesti seaduste alusel, kuid kui nad on kantud Eesti registrisse, siis maksustamisel loetakse neid residendiks.
Välislepingu sätted on ülimuslikud, mistõttu jäetakse ära sõnad "Riigikogu poolt ratifitseeritud" tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) TuMS § 6 lg 5, § 43 lg 2. Välisleping on seaduse suhtes ülimuslik nii mitteresidendile kui ka residendile, millest tulenevalt jääb TuMS § 6 lg-st 5 välja sõna "mitteresidendi".
Madala maksumääraga territooriumi mõiste on muutunud. Arvestades viimaste aastate maksumäärade langust maailma riikides loetakse nüüd madalaks maksumäära 1/3 Eesti tulumaksumäärast (madal on 2007 alla 7,3%) senise 2/3 asemel (TuMS § 10 lg 1).
Seotud isikute (TuMS § 8) vaheliste tehingute hinnad (edaspidi siirdehinnad) peavad vastama turutingimustele, ehk sarnastel tingimustel sarnastes tehingutes sõltumatute isikute vahel toimuvate tehingute hinnale. Alates 01.01.2007 kohaldatakse siirdehindade turuväärtuse määramise sätteid ka tehingutele residendist juriidilise isikuga (TuMS § 14 lg 7 FIE, TuMS § 50 lg 4 juriidline isik).
Siirdehinna turuhinna määramisega seonduvaid TuMS § 50 lõiked 4-8 kohaldatakse ka mitteresidendist juriidilise isiku ja tema Eestis asuva püsiva tegevuskoha arvel tehtud tehingutele (TuMS § 53 lg 46 ).
TuMS § 29 lg 4 p 3 tunnistatakse kehtetuks, mistõttu selles punktis nimetatud mitteresidendi kasu Eestis asuva vallasvara võõrandamisest ei ole enam maksustatav. Oluliselt sisuliselt midagi ei muutu, sest TuMS § 31 lg 1 p 4 alusel oli isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamine maksuvaba.
Muudetakse osaluste võõrandamise kasu maksustamist (TuMS § 29 lg 4 p 5). Kui seni kuulus kasu vara võõrandamiselt maksustamisele juhul, kui võõrandati vähemalt 10%-list osalust äriühingus, siis alates 01.01.2007 ei ole oluline, kui suurt osalust müüakse, vaid maksustatakse osaluse võõrandamine juhul, kui võõrandaja kogu osalus äriühingus, lepingulises investeerimisfondis või muus varakogumis oli võõrandamise ajal vähemalt 10%. Eelnimetatud osaluse võõrandamine on aga maksustatav ainult juhul, kui äriühingu, lepingulise investeerimisfondi või muu varakogumi varast võõrandamise ajal või mõnel perioodil võõrandamisele eelnenud kahe aasta jooksul moodustasid otse või kaudselt üle 50% Eestis asuvad kinnisasjad või ehitised kui vallasasjad. Kuigi varemgi sõltus maksustamine kinnisvara või ehitiste kui vallasasjade osakaalust, siis seni kontrolliti, kas eelneva majandusaasta viimase päeva seisuga koostatud bilansi alusel moodustasid kinnisasjad või ehitised kui vallasasjad üle 75%.
Mitteresidendi maksustatav tulu laienes kasu võrra, mida saadakse juhul, kui Eesti residendist juriidiline isik kustutatakse äriregistrist ilma likvideerimiseta ja ta lõpetab majandustegevuse Eestis. Maksustatav kasu saadakse mitteresidendile kuulunud äriühingu osaluse turuhinnast osaluse soetamismaksumuse mahaarvamisel (TuMS § 29 lg 5¹). Maksustamine lükkub edasi vaid olukorras, kus Eestisse jääb alles äriühingu püsiv tegevuskoht. Kasu on vaja deklareerida äriühingu residentsuse muutumisele järgneva kalendriaasta 31.märtsiks (TuMS § 44 lg 4).
Täpsustatakse ja muudetakse mitteresidendile makstavate litsentsi-, rendi- ja üüritasude maksustamist. TuMS § 29 lg 6 p-s 2 asendatakse "vallasasi" sõnaga "vara". Sellega laieneb mitteresidendi maksukohustus Eestis, sest lisanduvad Eesti registrisse kantavate varaliselt hinnatavate õiguste (näiteks väärtpaber, hoonestusõigus, kasutusvaldus) üüri- ja renditasud.
Litsentsi-, rendi- ja üüritasude maksustamine muutub oluliselt. Mitteresidendile makstud litsentsi-, rendi- ja üüritasu (mõiste TuMS § 16) maksustatakse Eestis juhul, kui maksja on Eesti resident, mitteresident oma Eestis asuva püsiva tegevuskoha kaudu või Eesti riik või kohalik omavalitsusüksus (TuMS § 29 lg 6 p 4). Seni oli maksustamisel oluline, kes on vastava vara kasutaja või kas vara kasutati Eestis. Muudatuse tõttu tühistatakse TuMS § 29 lg 6 p-d 3 ja 5. Endiselt maksustatakse olenemata maksjast tasu, mida saadakse Eestis asuva kinnisasja või Eesti registritesse kantava vara rentimisest või üürimisest või piiratud asjaõigusega koormamisest.
TuMS § 31 lg 4 (litsentsitasu maksuvabastus 2 aastat seotud olnu EL liikmesriigi äriühingutele ja püsivatele tegevuskohtadele) kohaldub ka Ðveitsi residendist äriühingutele.
Mitteresidendist juriidilise isiku poolt saadud dividend maksustatakse Eestis ainult juhul, kui saaja osalus maksjas dividendi väljakuulutamise või väljamaksmise ajal oli vähem kui 15% (seni 20%, muudatus seoses EL ema-tütardirektiiviga). Kui on tegemist madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isikuga, ei ole osaluse suurus oluline, Eestis residendilt saadud dividend on saajale maksustatav tulu (TuMS § 29 lg 8).
TuMS § 31 lg 1 p 6 tunnistatakse kehtetuks, mistõttu maksuvabastused pensioni, stipendiumi, preemia, toetuse, abiraha, loteriivõidu, vanemahüvitise ja kindlustushüvitise kohta alates 01.01.2007 residendiga samadel tingimustel (ka TuMS § 29 lg 9 muudatus). Varem ei maksustatud mitteresidendi tuluna Eesti residendilt saadud elatist (TuMS § 19 lg 1). Mitteresidendile makstud elatis on nüüd maksustatav tulu TuMS § 29 lg 9, mida maksja võib maha arvata, ka juhul, kui välisleping ei luba mitteresidendi elatist Eestis maksustada.
TuMS § 15 lg 4 p-des 9 - 11 märgitud tulu (ühinemine, jagunemine, ümberkujundamine, mitterahaline sissemakse, investeerimisfondi osakute vahetamine) ei maksustata ka mitteresidendist saaja puhul (TuMS § 31 lg 1 p 6).
Muudetakse mitteresidendi poolt esitatavate deklaratsioonide ja tulumaksu tasumisega seotud tähtaegu. Kui mitteresident on võõrandanud kinnisasja, esitab ta deklaratsiooni vara võõrandamisest saadud kasu kohta vormil V1 kuu aega pärast kasu saamist. Seni tuli deklaratsioon kinnisasja või ehitise või korteri kui vallasasja võõrandamise puhul esitada kuu aega pärast tehingu toimumist (TuMS § 44 lg 4). Tulumaks tasutakse kolme kuu jooksul pärast tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega, alates 01.01.2007 ka kinnisasja võõrandamise korral. Vara eest ositi tasumisel tasutakse tulumaks kolme kuu jooksul pärast maksustatava kasu saamist (TuMS § 46 lg 5).
Laiendatakse maksuvabastust TuMS § 53 lg-s 4 sätestatud maksust väljamaksetele, mida mitteresident teeb Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha kaudu või püsiva tegevuskoha arvel saadud dividendist TuMS § 53 lg 4¹ tingimuste muutmisega. Maksuvabastuseks vajaliku osaluse määr dividendi saajal dividendi maksjas vähenes seniselt 20%-lt 15%-ni. Kui dividend saadi lepinguriigi või Ðveitsi residendist ja tulumaksukohustuslasest äriühingult, on see väljamakse maksuvabastuseks piisav. Kui dividend saadi mõne teise välisriigi äriühingult, siis on maksuvabastuseks piisav, kui saadud dividendilt on tulumaks kinni peetud või selle aluseks olnud kasumiosa tulumaksuga maksustatud. Arvesse läheb vaid seaduse või välislepingu alusel kohustuslik tulumaks (TuMS § 53 lg 4²). Kuni 2007 eeldati, et maksuvabastuse saamiseks on saadud dividendilt tulumaks reaalselt tasutud. Kui dividend on saadud madala maksumääraga territooriumil asuvalt juriidiliselt isikult, nimetatud maksuvabastust kohalda ei saa.
Täpsustatakse maksustatava tulu arvutamist väljamaksetelt mitteresidendi Eestis registreeritud püsivast tegevuskohast olukorras, kus püsiv tegevuskoht on tekkinud Eesti residendist äriühingu kustutamisel äriregistrist ilma likvideerimiseta ning majandustegevust jätkatakse Eestis püsiva tegevuskoha kaudu (TuMS § 53 lg 4³ ja 45 ).
Kui mitteresidendi Eestis registreeritud püsiva tegevuskoha koosseisu kuuluv ettevõte antakse üle teisele äriühingule mitterahalise sissemaksena või ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus, kui selle ettevõtte kaudu jätkatakse majandustegevust Eestis, ei toimu ettevõtte ülekandmise hetkel maksustamist TuMS § 53 lg-s 4 sätestatud tulumaksuga (TuMS § 53 lg 44, EL ühinemisdirektiivist tulenev muudatus).
Muutus info edastamise vorm riiklikele registripidajatele, kellel on kohustus teavitada maksuhaldurit mitteresidendiga toimunud tehingutest (TuMS § 57, vorm INF 15). Samuti muutus info edastamise vorm residendist äriühingutele, kes teevad väljamakseid muuhulgas ka mitteresidendist osanikele (TuMS § 56, vorm INF 13).
Helve Toomla
ametiühingute jurist
Töötaja teeb avalduse lahkuda töölt omal soovil teatud kuu-päeval, aga on sellel ajal haiguslehel. Kas lõpparve makstakse töölepingu lõppemise kuupäeval või pikeneb lõpukuupäev haiguslehe lõpuni? Kas töötajal on õigus saada raha käskkirjas oleval kuupäeval?
Haiguslehel olek ei takista omal soovil töölepingu lõpetamist. Kui töötaja on etteteatamis-tähtajast, milleks üldjuhul on üks kuu, kinni pidanud, siis tuleb tööandjal tema tööleping lõpetada ka haiguse ajal.
Kirjaliku avalduse omal soovil töölepingu lõpetamiseks võib töötaja anda ka haiguse, puhkuse jms ajal, see aeg läheb ühekuuse etteteatamise hulka.
Lõpparve tuleb tingimata viimasel töösuhte päeval töötaja pangakontole kanda, haigus ei tee selle nõude osas mingit erandit. Kui aga palka makstakse sularahas ja töötaja ei saa töölepingu lõpetamise päeval minna lõpparvet vastu võtma, peab tööandja maksma lõpparve viie päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast.
Lõpparve kinnipidamise korral võib töötaja nõuda tööandjalt keskmist palka iga maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.
Lehekülg 1489 / 1596
